Nelja lapse ema kirjutab, et hätta sattunud lapsest politseile võiomavalitsusele teada andmine on alati põhjendatud. Ei piisa hooletulapsevanema noomimisest, ähvardamisest sotsiaalmeedias, ei tohilapse kehale kolmanda sinika ilmumist ootama jääda.

Sind ainult palun, isa, ara joo purju ennast, jälle kui kord pühad saabuvad...

"Vahetult pärast isadepäeva lugesin Facebookis postitust, mis rääkis mahlakalt sellest, kuidas üks meesterahvas isadepäeval torti ostma minnes möödus väikesest nutvast tüdrukust. Asja uurima asudes selgus, et ema ja isa olid läinud kasiinosse.

Postituse autor kirjeldab värvikalt häbi, viha ja segadust, mis teda valdas hädas oleva lapse kadunud vanemaid otsides. Olles viimased lõpuks üles leidnud, nahutas ta tüdruku isa: ,,Et see oleks viimane kord! Mul on olemas su auto number ja ma tõepoolest helistan lastekaitsesse, kui selline asi veel kord juhtub."

Lugedes jäid mind vaevama vastakad tunded. Ühest küljest on muidugi tore, et möödakäija sekkus ja oma nördimusest ka avalikult kirjutas, et juhtunut laiemalt teadvustataks. Postitus sai sõprade, tuttavate ja võõraste poolt sotsiaalmeedias sadu meeldimisi ning enam kui 9000 jagamist. Kuuldavasti võtsid kujutajaga ühendust ka paljude meediakanalite esindajad, et teada saada selle isa auto number ja juhtunut omakorda kajastada.

On tõesti ülekohtune, et laps sellist olukorda kogema peab. Kuna võib aga karta, et selles peres on ema ja isa ise sõltlastena abivajajad, olen väga tänulik, et sekkuja tolle rohelises jopes isa auto numbrit meediakanalitele ei jaganud. See on eelkõige lapse turvalisuse ja privaatsuse huvides, sest omakohus ja nõiajaht pole kindlasti imeline meede, mis abivajavat last ning tema vanemaid tegelikult aitaks.

Praegu koostatakse Eestis uut lastekaitseseadust. Lapse kaitsmine on paljude inimeste töökohustus, aga märgata ja sekkuda on võimalus kõigil. Üks lastekaitsetöötaja, kes käib lasteaedades ja koolides õpetajatega rääkimas, jagas oma kogemusi. Küsimuse peale, kui mitmel korral peaks lapse kehal sinikat nägema, enne kui sellest teada anda, arutlesid eriharidusega ja lastega iga päev kokku puutuvad spetsialistid isekeskis, et no ehk kolmanda või viienda korrajärel.

Miks mitte kõhe esimesel korral? Miks peab laps korduvalt kogema valu, alandust, hoolimatust ja vägivalda, enne kui me kõrvalseisva täiskasvanuna võtame nõuks peale märkamise ka sekkuda? Mitu korda on ,,isadepäeva tüdruk" oodanud oma joobunud ema ja ennast mänguautomaadi taha unustanud isa? Mitu korda peab tüdruk veel kasiino ees nuttes vanemate väljailmumist valvama, et me kõrvalseisjana lõpuks otsustaksime — nüüd on küll piir käes?

Kasiinost üles leitud isa lubas tol päeval nutvat tüdrukut märganud mehele, et see oli viimane kord. Kas sõltlasest isa on oma sõna peremees? Kas lapsel on sellest abi, kui meie taskus on ,,auto number juhuks, kui ma sind järgmine kord sellisest olukorrast leian"? Lapse abi ja kaitseta jäämise eest vastutab igaüks, kes märkab abivajajat, kuid ei anna sellest teada. Hätta sattunud lapsest teatamine politseile võikohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaleonalati põhjendatud: nendel on oskused ja õigus sekkuda ja abistada, seejuures ei ole vaja karta naabri pahameelt või isikuandmete väärkasutamist.

On olemas ka üleriigiline tasuta lasteabitelefon 116 111, see on ,,töökorras" ööpäev läbi. Ühendust saab võtta telefoni, e-postija Skype'i teel. Sinna võivad helistada nii lapsed, kellel on mure kui ka kõik need, kes märkavad hädas last. Olgu selleks siis üksi tänaval nuttev mudilane, kaubanduskeskuses kerjav teismeline või pidevalt üksinda kõdus olev naabrilaps. Abitelefon võtab ühendust pere elukohajärgse lastekaitsjaga, et nad saaks vajalikku abi (kriisinõustamine, pereteraapia, isale kasiinokeeld jne). Minu neljalapse isa, kes töötab kiirabibrigaadis, on korduvalt helistanud lasteabinumbrile ja küjeldanud patsiendi peres valitsevat olukorda. Informeerinud kütmata ja täissuitsetatud korteris külmetavaist mudilastest, olematuist olmetingimustest väikelastega peres või narkouimas põrandal vedelevast emast. Rõhutan veel kord: abivajavast lapsest teatamine on alati põhjendatud, sest temaga vaid minutite või tundide vältel kokku puutudes ei oska me hinnata abivajaduse tegelikku suurust. Hinnangu peavad andma ja lõpliku otsuse langetama nõustajad, kellel on tööks asjakohased teadmised ja kogemused. Me ei tohi üürikese kokkupuutepunkti ajel, täielikku infot valdamata otsustada, et see on laps, kes peab ,,veel paar sinikat koguma", enne kui on käes õige aeg teatamiseks.

Loo postitaja kujutas: ,,Ütlen, et see oleks viimane kord. Ütlen, et mul on olemas Su auto number ja ma tõepoo lest helistan politseisse ja lastekaitsesse, kui selline asi veel kordub. Saan isegi aru oma ähvarduse hõredusest, aga see on antud hetkel parim, mida ma teha saan. Mees kohmab vabanduseks, et sõbranna jäi lapsega ja on kusagile ara läinud. Ma ütlen: jää vait. Mine osta oma lapsele kooki ja ole temaga, täna on isadepäev, mitte ära istu kasintsis."

Jõulukuu on käes. Kui me ei sekku pealtnägijatena nii, et abivajajale sellest ka tegelikult käsu oleks, on oht, et kohtume selle tüdrukuga pikkade pühade ajal taas kasiino ukse ees.

Selle artikli alguses viidatud laulus palutakse: ,,Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata. " Meil on küll valus pisaraid vaadata, aga samal ajal on kuskil tüdruk, kellele on pisarad elu igapäevane osa. Need pisarad ei kao kuhugi. Seni, kuni meie, täiskasvanud, kõrvalseisjatena leiame lisaks julgusele märgata ka julguse adekvaatselt sekkuda. Keegi ei tohi jääda oma murega üksi — ei laps ega ka vanem.

Need pisarad ei kao kuhugi. Seni, kuni meie, täiskasvanud, kõrvalseisjatena leiame lisaks julgusele märgata ka julguse adekvaatselt sekkuda.

Triin Lumi MTÜ SEB Heategevusfond

Allikas Lääne Elu