Pühapäeval sõitsid 400 turva- ja asenduskodudes peatuvat last üle Eesti Tallinnasse, et saada osa Estonia teatri kogupereballetist „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“. Samuti ootas lapsi ees balletitund ja etendusele järgnes ekskursioon lavatagusesse maailma. Sündmusele sõideti kohale Eestimaa erinevatest piirkondadest: Tartust, Tallinnast, Pärnust, Viljandimaalt, Ida-Virumaalt, Põlvamaalt, Harjumaalt jm.

Kasvatajad imestasid, et lapsed, sealjuures poisid, kes polnud kunagi varem balletti vaatamas käinud, olid tõeliselt vaimustunud – haarav ja muinasjutuline lugu, mitmekülgne lavakujundus, pürotehnilised trikid ning tähtsaim ikka see, et headus võidule pääseb! Laste lemmikuteks olid Lumivalgekese kõrval loomulikult pöialpoisid, hoolimata sellest, et Doktorit peeti natuke kurjaks tegelaskujuks. Meeldis väga, kuidas kuninganna nõiaks muutus ja kuidas aevastaja aevastas nii, et terve pöialpoiste maja ja ka teatrimaja kajas. Tähelepanuväärseks peeti ühe pöialpoisi oskust tantsida kaasaegset tänavatantsu. Etendusest leiti sarnasust ka iseendaga ja seda just Toriseja torisemises, aga Õnneseene positiivsus ja lõbusus võeti eeskujuna koju kaasa. 15-aastane tüdruk, kes muidu väga vaikse loomuga, rääkis etenduse järel, et muusika justkui äratas ta ellu: „Etendus pani mind tundma, et ma elan!“

Dirigent Risto Joost tegi oma tööd nii pühendunult, et neljane Klara pidas teda tõredaks. Nii küsis tüdruk etenduse ajal vargsi, et kas seda orkestri juhtimise tööd peab siis tõesti nii tõsiselt tegema. Aga iga kord, kui pöialpoisid teada ja tuntud meloodia saatel taas lavale saabusid, hakkasid laste käed saalis väsimatult kaasa plaksutama. Ka dirigendi ilme muutus siis hetkega lõbusaks. Seejärel oli Klara rahul: „No just nii peabki tööd tegema, rõõmuga, eks!“

Etenduse eel ja järel ootas lapsi elamusterohke ringkäik teatrimaja tagaruumidesse. Estonia kihas laste rõõmust, kui kiigati lavale ja orkestriruumi, grimmituppa, näitlejate garderoobidesse, maali- ja dekoratsioonisaali. Omavahel arutati imestunult, et kuidas nii kitsastes ruumides on võimalik teha nii ilusaid kostüüme!

Lapsed võtsid osa balletitunnist, kus proovisaalis sai varvaskingi jalga proovida ja baleriinide eeskujul ka jalgu sirutada, lisaks jutustasid tantsijad lugusid balletiajaloo värvikamatest hetkedest. Teiste seas jagas balletitunnis lastele innustust Age Oks: “Mind tõi balleti juurde armastus tantsu vastu ning pärast kõiki neid aastaid hoiab mind balleti juures ikka armastus selle tantsu vastu.“

Nii mõnelgi tüdrukul jätkub etenduse tulemusena kodus juba mitmendat õhtut hoogne balletitantsu harrastamine, taustaplaadiks sobivad muuhulgas hästi ka igasugused lastelaulud. Mõnikord on tüdrukud nii haaratud töötoas õpitud tantsusammudest, et õhtusöögilauda saabutakse muusikalise saateta, aga graatsiliselt varvastel tippides.

Järvamaalt teatrisse sõitnud laste saatjad ütlesid, et nad tulid balletti vaatama justkui otse raamatust, sest kaasas oli neil seitse triiksärkides ja lipsustatud poissi, üks kasvatajatest kehastas Lumivalgekest ja teine kurja võõrasemana. See viimane oli küll rohkem naljaga öeldud.

SEB Heategevusfond peab oluliseks, et institutsionaalsel hooldusel kasvavatel lastel oleks võimalus kogeda erinevate elukutsete ja professionaalsete artistide maagiat. Sellisel viisil on võimalik leida motivatsioon oma hobiga tegelemiseks ja saada innustust oma ande edasiarendamiseks, et suureks kasvades jõuda „oma teeni“. Teater Estonia külastamine, kohtumine balletitantsijate ja teiste teatris töötavate inimestega andis lastele kindlasti enesekindlust, et pühenduda oma hobile. Olgu selleks siis tants, laul või mõni spordiala.

Triin Lumi