Septembris toimuvast sügisjooksust on paljudes Eesti turva- ja asenduskodudes saanud iga-aastane vahva sportlik tava. Ka tänavu osalesid lapsed koos kasvatajatega sügisjooksul. Osa peresid pani end proovile ajavõtuta, teised ajavõtuga 10 km käimise-jooksmise distantsil. Väiksemad osalesid usinalt lastejooksudel.

Enne jooksupäeva tehti paljudes peredes innukalt trenni. Mitmes peres toimusid koosolekud, kus arutati, kes soovib osaleda ja milline distants kellelegi jõukohane on.

Liikumine on kasulik!

Sügisjooks on üritus, mis lastes alati elevust tekitab. Tegemist on ju vastupidavusalaga ja tüdrukud olid rõõmsalt elevil, kas ikka on jaksu 10 km läbimiseks. Lastele pakkus suurt huvi ka uus rada. Õhtul vaadati internetist rajaskeem üle ja tutvuti paljude Tallinna vaatamisväärsuste ja huvitavate objektidega. 

Teel arutleti liikumise kasulikkuse üle. Ele ütles: „Näete, kasvatajad, mina osalen vist juba neljandat korda ja tervis on ka korras, mõned teised, kes nii palju ei liigu, on täna haiged.“ Kõik olid Elega nõus. 

Ühes peres võeti vastu otsus, et sügisjooksust võtavad osa kõik kasvatajad, kasvandikud ja ka juhataja. Koos vaadati üle, millisele jooksule keegi ennast kirja tahab panna. Arvestada tuli ka sellega, et perekodus kasvab kolm puudega last, kes soovisid samuti end jooksurajal proovile panna. Otsustati veel, et kiirtoit jäetakse sportliku päeva auks menüüst välja ja võetakse kaasa tervislikke palasid sisaldav piknikukorv. 

Teine pere võttis lastega ühiselt vastu otsuse, et suuremad lapsed kõnnivad kõik läbi 10 km distantsi. Oli siis motiveerivaks jõuks kambavaim või osavõtjatele pakutavad laevakruiisi tuusikud, aga spordipisik nakatas sedapuhku ka neid lapsi, kes varem polnud sellistest üritustest huvitatud olnud.

„See“ surin hinges ja jalgades

Hommikul bussi istudes hakati tegema konkreetseid plaane, kes kellega koos rada läbib. Mitmes peres on välja kujunenud, et tekivad 2–3-liikmelised pundid, kes ühtses tempos raja läbivad – see on hea võimalus maast ja ilmast lobisemiseks. Poisid otsustasid joosta, enamik tüdrukuid ja töötajaid tempokalt kõndida. Enne rajale minekut tegi mõni pere grupikalli ja energiaringi, teised meeleoluka ühispildi. 

Paljud pered on SEB Sügisjooksul osalenud juba mitu aastat. Üldjuhul sünnib otsus ka järgmisel aastal osaleda juba eelmise jooksu lõppedes, kuna lastel on sees veel see mõnus surin nii hinges kui ka jalgades. 

Kohale jõudes said osalejad numbrid ja võis hakata rahulikult starti ootama. Süda küll põksus sees ootusärevusest ja nägemisest, kui palju sportlikke inimesi sel päeval rajale minemas oli. Võistlemas oli nii noori kui ka vanu, sportlikke ja vähemsportlikke sügisjooksjaid. Ele ja Tatjana arutasid omaette: „Siin koos tuhandeid, meie numbrid algavad 13 000-ga.“ 

Starti asudes oli paljudel selline õhin sees, et kohe hakati täistuuridel jooksma. Alguses tuli kogu aeg käijate vahel laveerida ja jooksmiseks ruumi leida, kuid pärast esimest kilomeetrit läks lahedamaks. Mida rohkematest kõndijatest mööduti, seda suurem hasart rajalolijaid haaras ning tempo muudkui tõusis. Ühe peregrupi sportlikku hasarti tõstis märkimisväärselt tarmukas naisterahvas, keda tabas ilmselt samuti võistlustuhin ja nii vaheldumisi üksteisest mööda spurditigi.

„Peaaegu presidendiga“ koos sammudes

Seekord oli kõik teisiti, alates rajast ja stardikohast ning lõpetades kenade linna- ja merevaadetega. Tänavune ring ja rada oli suhteliselt lai, võimaldades natuke aeglasematest liikujatest mööduda. Uued kohad tekitasid palju äratundmishetki linna tänavatel ja aitasid rasketel hetkedel jõudu leida. Kõigile oli elamuseks, et rada läks läbi Kultuurikatla, mille ühest otsast mindi sisse ja teisest tuldi välja. Tee viis mööda ka lastele tuttavast Lennusadamast. Meeleolu tõstsid marjadest punavad pihlakad tänava ääres.

Kultuurikatla juures sammus üks spordipere mõnda aega kõrvuti Marina Kaljurannaga. Lapsed sosistasid, et kui temast saab president, siis võivad nad julgelt öelda, et on koos presidendiga korraliku võistluse maha pidanud. 

Umbes 3 km enne lõppu arvas Cäroly, et tema sporditüdrukuna peaks spurtima ja pistis jooksu. Tema kaaslased üritasid kilomeeter enne finišit joosta, kuid võhma siiski ei jagunud: lõpuni kõnniti vapralt väsimust maha surudes käest kinni. Kõik olid saavutusega ülirahul. Kuigi rada oli pikk, käisid-jooksid kõik selle rõõmsalt lõpuni.

Tallinna turvakodu kasvandikud võistlesid lastejooksul, kus parimaks II koht, mis tõstis kõvasti tuju. Õhtul tuli vanaema lapsi turvakodusse vaatama – nood kiitsid päevasündmust ja uhkustasid oma kingitustega. Vanaema oli aga hoopis mures, et eelnevalt treenimata lastel nüüd jalad valutavad!

Väikesed ei jäänud suurtest maha

Ka väiksemad lapsed ei tahtnud suurest jooksupeost kõrvale jääda. Ühe pere 3-, 5- ja 6-aastane olid kindlad, et on võimelised 10 kilomeetrit ära jalutama. Ka nemad soovisid endale ise Rootsi sõidu õigust välja teenida, sest suuremad on varem jooksmas ja ka preemiareisil käinud. Pere pesamuna sai endale siiski teiste ergutaja rolli raja kõrval. Selle väikese piiga 5-aastane õde ja 6-aastane vend aga asusid vapralt koos suuremate lastega pikale rajale. Koolilapsed läksid jooksma ja lasteaialapsed ajavõtuga kõndima. Hirm, et äkki pisikesed väsivad kohe ära, ei osutunud tõeks. 5-aastane Johanna lippas nii kiiresti eest ära, et tema indu pidi tagasi hoidma ja teda kõndima meelitama, et laps endale liiga ei teeks. 

Enne starti oli kokku lepitud, et igaüks jookseb nii, nagu jaksab. Kui ei jõua, siis võib ka kõndida. Oluline on hea enesetunne. 6-aastasel Assaril oli raske, sest talle ei mahtunud hinge, et väike õde temast veidi kiirem oli. Kasvataja lohutas poissi, et temalgi oli raske Johannaga võidu lipata ja tuleb hakata järgmiseks korraks rohkem trenni tegema. Sellega oli Assar nõus. Võhma jätkus aga kõigil selle pere väikestel-suurtel küllaga ja „isegi“ kasvataja suutis lastel sabas püsida.

Pärast suurt pingutust oldi valmis minema ka lastejooksudele. Johanna uuris igaks juhuks, et ega see enam nii pikk maa ei ole kui hommikul kõnnitud 10 kilomeetrit...

Igal aastal järjest parem tulemus

Ühest perest osales jooksul kaks venda. Vanem oli ka eelmisel aastal osalenud ja mäletas uhkustunnet, mis innustas teda selgi korral starti asuma. See poiss on küll nii vähesportlik kui tema vanuses üldse olla saab! Talle on vastukarva enamik füüsilist aktiivsust nõudvaid tegevusi –poissi niisama õue palli taguma meelitada on väga raske. Ka regulaarsest trennis käimisest ei ole tal seni midagi välja tulnud. Aga sügisjooksule või ka rattamaratonile on ta kohe valmis minema.

Ühe pere kasvataja liikus koos 8-aastase tüdrukuga, kes vajas motiveerimist, et ta raja läbitud saaks. Nende tempo oli seetõttu aeglasem. Eelviimasel kilomeetril öeldi lausa, et nad on viimased käijad rajal. Hiljem selgus, et kolm inimest oli veel neist tagapool. Kui finišisse jõuti, oli laps väga uhke, et ta siiski nii pika maa läbis. 

Kasvatajad tundsid oma laste üle tõelist uhkust. Ja finišis olid lapsed iseenda üle uhked. See enese ületamisest saadud positiivne emotsioon jääb kauaks meelde. 

Pärast jooksu oli Denis kindel, et tahab järgmisel aastal ajavõtuga jooksul osaleda ja oma tulemust parandada. Renno jäi temast natuke maha, aga emotsioonid olid temalgi „laes“. 

Kui rada läbitud, oli paljude esimene küsimus, kas järgmisel aastal tullakse jälle. Sündis palju plaane, kuidas paremini treenida, et järgmistel kordadel veel tublim olla.

Pered, kes enne olid sügisjooksust osa võtnud, said oma aegu võrrelda. Nii leidis üks pere, et tulemus oli kahe aasta tagusest koguni 52 minutit kiirem: kui esimesel aastal läbiti rada ajaga 2 tundi 40 minutit, eelmisel aastal 2 tunni ja 23 minutiga, siis sel aastal oli aeg 1 tund ja 48 minutit. See andis palju innustust järgmisteks kordadeks. Finišis segunesid emotsioonid väsimusega, kuid järgmisel aastal lubati kindlalt taas platsis olla.

Rohkem trenni tehes läheb libedamalt

Pärast raja läbimist rääkisid lapsed elevusega, mida keegi tundis ja kuidas läks. Mõne tempo oli kiirem, teisel aeglasem, aga head tuju lõpetamisest ei suutnud rikkuda villis jalatallad ega peaaegu viimasena finišeerimine. Nii mõnigi õppis pingutama ja vaatamata väsimusele edasi püüdlema. Suuremad said olla iseseisvalt rajal ning võtsid vastutuse kokkulepitud kohta koguneda. Kasvatajad omakorda said päris palju motiveerimist harjutada.

Jooksu tulemused pandi kiiresti üles: juba tagasiteel oli võimalus esialgseid aegu vaadata ja sõbraga oma tulemust võrrelda. 

Tatjana: „Olen ka aasta vanem, aga eelmisel aastal oli mul lõpp raske.“ Rõõmsate ja õhetavate nägudega finišeerijad vaatasid üksteisele otsa ja kasvataja ütles: „Tehtud!“ Ele soovitas kasvatajale: „Tee rohkem trenni, siis läheb sama libedalt nagu meil!“