Aprillikuu eelviimasel laupäeval said asendus- ja turvakodude lapsed üle Eesti osa Estonia teatris etenduvast muusikalist „Pipi Pikksukk“. Selle etenduse Pipi lustakas hüüe „Tiru-liru-lii-ja-kehkadivei!“ on publikut rõõmustanud juba üle viie aasta – Astrid Lindgreni Pipi on aga naerutanud ja elu üle mõtlema pannud juba mitme põlvkonna jagu lapsi.

Mõnes peres tekitas teade, et minnakse „Pipit“ vaatama, esialgu pisut umbusku, kuna arvati, et see on rohkem väikeste tükk. Siis aga, kui üheskoos raamat taas kätte võeti, tekkis ka suuremates lastes tahtmine teatrisse minna. Viimasel nädalal enne etendust lugesid lapsed juba päevi, mil Tallinnasse saab sõita. Sõiduhommikul soovis üks neiu endale väga Pipi moodi punupatse. Kui patsid peas, kepsutas ta rõõmsasti mööda tuba ringi.

Pealinna sõites tuletati veel kord meelde, kes on Pipi, Tommy ja Annika ning meenutati juba nähtud filme, multikaid ja raamatut. Räägiti ka sellest, mida varem oldi Estonias vaatamas käidud.

Üks väljastpoolt Tallinna tulnud pere parkis oma auto Kristiine keskuse juurde, kasutades linnas liiklemiseks ühistransporti. Väiksemad lapsed said teada, milleks „rohelist kaarti“ tarvis läheb ja imestasid, kuidas sellega piletit saab osta. Kuna Estonias on see pere käinud mitu korda, said lapsed ka oma orienteerumisoskust praktiseerida. Tallinna ja hiljem koju sõites said lapsed aga ülesandeks meelde jätta kolm suuremat asulat, kust läbi vurati. Hiljem kodus oli hea kaardi pealt vaadata, kustkaudu liiguti, õppides nõnda veidi paremini Eestit tundma.

Teatri võlumaailm

Teatrisse jõudes võis argimaailma paariks tunniks unustada. Teater on ju teistmoodi tegelikkus, mis algab juba garderoobist. Selle õpivad lapsed kiiresti selgeks ja on tore, et teatri lummusesse ikka ja jälle tagasi tahetakse. Sest kui kogemust pole, ei oska ju tahtagi.

Iga teatriskäik on eriline ja isemoodi. Lastele meeldib, et alati, kui Estonias käiakse, on neil uued istumiskohad. Rõdult etendust vaadanud laste jaoks oli omaette elamus see, et kõrgelt oli hea ülevaade ka saalile. Uudistati ümbrust ja jagati vaimustust nähtu üle – kui väikesed on inimesed allpool ja kui uhke lagi ülal. Peoriided lisasid enesekindlust ja meeleolu. Poisid, kes tavaliselt on väga aktiivsed, püüdsid käituda rahulikumalt ja viisakamalt – uhke saal ja pidulikult riides publik tekitas emotsioone ja tarvidust jagada oma vaimustust kasvatajate ja üksteisega.

Nii mõnelgi lapsel puudus varasem teatrikogemus – seda uudishimulikumad nad olid, oodates õhinal minekut. Ühes peres oli kaasas aktiivne ja terane väike poiss, kes ahmis endale uue keskkonna imesid sisse silmnähtava tuhinaga. Ta pani kohe tähele teatri laemaalinguid ja õhkas, et need on nii ilusad ja võimsad. Seejärel murdis ta pead selle üle, kus etendus toimub – eesriided ripuvad ju lava ääreni välja – ning uuris, kas näitlejad hakkavad tõesti „seal augus“ olema. Kasvataja selgitas, et lava on eesriiete taga peidus ja „augus“ mängib orkester. Kui osa tegelasi etenduses vahepeal lauldes saalisistujate juurde tulid, oli poiss kohe valmis kaasa minema… „Miks ei või?“ imestas ta, „nad ju kutsusid?!“ Selgus, et teatris tuleb paigale jääda, et lugu saaks edasi minna.

Nii mõnegi esimest korda teatrit külastanud lapse silmis säras suur rõõm, mõne väikese maailmaavastaja võttis teatri lummus aga sõnatuks – Alexandra nautis etendust vaikuses ja üksisilmi, mis talle tegelikult üldse omane ei ole.

Üks väike tüdruk aga ehmatas esimesest tulepurskamisest nii ära, et istus pool esimesest vaatusest põrandal ja keeldus toolile tagasi minemast. Pärast 20 minutit hakkas ta vaikselt üle rõdu serva piiluma, uurides, mis laval toimub. Vaatuse lõpuks oli ta juba peaaegu toolil. Teise vaatuse istus laps ilusti oma kohal ja vaatas etenduse vapralt lõpuni. Nüüd, iga kord, kui piiga kodus õues kohtub naabripere emaga, kellega koos teatris käidi, küsib ta, millal jälle teatrisse saab.

„Kas see on päriselt?“

Kui eesriie avanes, naelutas laval toimuv laste pilgud jäägitult. Muidugi oodati pikisilmi peategelast Pipi Pikksukka. Ja siis ta ilmus, punaste patside, kireva kleidi ja tedretäppidega!

Laura ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegevus toimub tegelikult või on neil inimestel seal laval kostüümid seljas. Pärismaailm ja muinasjutt kippusid segi minema ning terve etenduse aja küsis ta ärevalt: „Kas see on päriselt?“ Kui laval hakkas lund sadama, tundus talle, et nüüd on küll „päriselt“… Mõni lastekodu laps, kes oma üleelamiste tõttu on pidanud tundma, et elu pole mäng, sai teada, et ühe tubli lapse elu saab mängida ka lavalaudadel – teatris.

Ka need lapsed, kes eesti keelest aru ei saanud, jälgisid etendust huviga – muusika keel on sõnadetagi arusaadav. Lapsi pani imestama, kuidas Pipi tohib üksinda elada ja ei pea koolis käima. Palju küsimusi tekitas see, kuidas üks väike tüdruk saab ikkagi nii tugev olla, et teeb suurtele röövlitele tuule alla, ja sedavõrd kaval, et mõtleb nii palju trikke välja. Palju nalja tegi Pipi etenduse alguses, kui ta lastega tuttavaks sai, rääkides, kuidas erinevates maades inimesed räägivad ja liiguvad. Paljudele meeldis eriti see koht, kus Pipi isa Eefraim Pikksukk ja Pipi kohtusid ning näitasid üksteisele tervituseks keelt!

Sai nalja, pani mõtlema ja veidi oli kurb ka

Lisaks Pipile, Tommyle ja Annikale meeldis lastele Härra Nilsson, kes väiksemate arvates oli päris ahv – see, keda nad on loomaaias näinud. Poisse panid ahhetama ahvi naljad, juhtumid röövlitega, värvikirev karussell ning suur kommikäru. Martinit huvitas väga, kes Härra Nilssoni kostüümi sees on. Kui kasvataja ütles, et Nilssonit mängib inimene, küsis üks poistest: „Aga kuidas ta siis ahvi häält oskab teha?“ Proovitigi siis järele, kas osatakse ise ahvi häält teha. Nii mõnelgi tuli see päris vahvalt välja ning kõik said palju naerda.

Tanjale läks hinge, kui Pipi rääkis oma emaga, kes on taevas ingliks. Etenduses andsid Tommy, Annika ja Pipi vande ning võtsid koos ühe pilli, et mitte kunagi suureks kasvada. Elele hakkas see mõte meeldima. Martin ja Mihhail sattusid vaimustusse saare põliselanike tantsust. Nende pruunid kostüümid, heinamaskid ja muusika tekitasid koguni hirmujudinaid.

Etenduses oli üks koht, kus Pipi kutsuti kooli ja selleks läksid näitlejad saali vajalikke asju otsima. Ühe pere laste juurest leiti šokolaadimedal ja selle sai endale Aleksandra. Ta oli nii üllatunud ja õnnelik, kui näitleja talle šokolaadi ulatas. Andrale ja Aleksandrale meeldiks ka Pipi moodi koolis käia, et tunnid toimuks kõhuli ja ei peaks õpetaja küsimustele õigesti vastama.

Ka pisemad teatrihuvilised jälgisid etendust vaikselt ning keskendunult, tuues aeg-ajalt kuuldavale tasaseid hämmastushüüdeid. Kui tuli vaheaeg, olid lapsed pettunud, et lugu nii kiiresti läbi sai…

„See ahv kirjutas nii kiiresti!“

Vaheajal sai lapsed näitlejaid oma käega katsuda. Marko võttis Pipilt, Annikalt ja Tommylt kavalehele autogramme. Pipi ette tekkis allkirjatahtjatest kenake järjekordki. Marko väljendas näitlejatega kohtumisel suurt vaimustust – nii vahva oli koos laulda, tantsida ja pilti teha. Katja uuris ka tegelasi uudishimuga, aga päris lähedale ja fotole minna pelgas. Küll aga pakkus talle suurt huvi Härra Nilsson, Katja käis tal terve vaheaja järel, nii et ei jõudnud süüagi.

Lapsed olid rõõmsad, et said ka Härra Nilssonilt autogramme küsida. „See ahv kirjutas nii kiiresti,“ arvas üks tüdruk. Pärast etendust toimunud töötoas said lapsed võimaluse koos Pipiga tantsida ja laulda. Tüdruk, kes muidu vaid kasvataja sülest tegevust jälgis, oli kohe valmis ja ainuke julge, kes Pipi kõrval tagasihoidlikult Pipi laulu laulis ning natuke tantsusamme tegi.

Töötoas jagas lastele tarkust ka ooperilaulja Angelika Mikk, kes rääkis, mis vahe on muusikalisel lavastusel ning ooperil ja esitas ühe laulu. Mõni laps püüdis pärast ka kodus niimoodi laulda ja selgus, et see on hulga keerulisem, kui pealtnäha paistab.

Kas Pipi oli päriselt olemas?

Tagasiteel arutasid lapsed, et etendus oli väga lõbus, aga kõiki Pipi trikke päriselus ikka teha ei saa ega tohi. Martin ütles: „Natuke ikka võib ka kodus krutskeid teha, naljakaid asju, siis ei saa ka kasvataja pahaseks.“ Andra ja Aleksandra arutasid: „Päris naljakas oleks koolis Pipi moodi käituda, ei tea, kas õpetaja meiega väga pahandaks?“

Markole meeldis väga lavakujundus, kus oli karussell, maja, laev ja pood. Lapsed esitasid peale etendust ka ridamisi küsimusi. Kas Pipi oli päriselt olemas? Millal see lugu toimus? Lapsed ütlesid ka seda, et nemad sooviksid olla Pipi moodi.

Iga laps sai fondi poolt kingituseks ka isikliku Pipi raamatu, mida kodus lugeda ja uurida. Nii mõneski peres võrreldi laval nähtud situatsioone raamatus kirjutatuga ja multikatega ning leiti palju sarnasusi, aga ka erinevusi. Üks väike teatrikülastaja käib oma kingituseks saadud Pipi-raamatut siiani kõigile „ette lugemas“. Tegemist on väga kehva kõnega lapsega, aga Pipi-raamatu tegelased on tal ilusti selged. Nii et kui koolilapsed elutoas oma kohustuslikku kirjandust loevad, asub ka pere pesamuna asjaliku näoga oma raamatut lugema. Üks suurem poiss aga tegi ettepaneku, et tema loeb samal õhtul sealt kõigile unejuttu.

Kenad, hästi läbimõeldud kavad pakkusid tegevust ka pärastiseks – seal jagus värvimist, kleepimist ja ristsõnade lahendamist. Pealegi sai sinna näitlejatega kohtumisel autogramme koguda.

Kuigi Pipi-loos saab palju nalja, õpetab see lastele, et kui sa ka erined teistest, väärid sa ikkagi õnne. See on lugu sõprusest ja üksteise mõistmisest. Lapsed said aru, et teistest erineda pole sugugi paha, vaid oluline on jääda iseendaks.