Augusti alguses osales 70 turva- ja asenduskodudes peatuvat last üle Eesti SEB Heategevusfondi eestvedamisel loomingulises töötoas Laitse Graniitvillas, kus skulptor Tauno Kangro juhendamisel prooviti kätt inimese voolimisel – nii, nagu elukutselised kunstnikud seda teevad.

Kuna selline töötuba toimus juba mitmendat korda, olid paljud lapsed ka eelmistel aastatel skulptuuri voolimisest osa võtnud ja teadsid, mis neid ees ootab. Nii mõnegi pere jaoks on Tauno Kangro külastamine tema villas muutunud juba peretraditsiooniks ning lapsed soovivad seda ikka ja jälle teha. Aga alati on kaasas ka neid noori, kelle jaoks kõik on uus ja avastamata.

Imeline koht kunsti tegemiseks

Teel olles räägiti sellest, kuhu minnakse ja mida seal tehakse. Lapsed arutasid, mida toredat nad meisterdada soovivad. Mõnel oli juba ammu kindel idee olemas. Teised arvasid, et õige mõte tekib pigem kohapeal. 

Graniitvillas veedetud päeva teeb eriliseks ka maaliline asupaik: see on imeilus koht suure skulptuuride aiaga. Siin jäädvustatakse end alati õhinal koos Kangro vahvate taiestega. Lastele meeldivad väga suured seaskulptuurid, mille juues klõpsitakse rõõmsalt ühispilte. Sel korral oli noorte kunstihuvilistega kaasas ka profifotograaf ning võimalust vahvaid perepilte teha kasutati väga usinalt.
Töötoa eel võisid lapsed külastada ka kunstniku tööruume ning ammutada inspiratsiooni tema loomingust.

Meistril jagus silmi kõigi jaoks

Suures ateljees olid osavõtjate jaoks laudadel puust alused traadist inimkujuga ja suur kang plastiliini. Tulevasi kunstnikke ootasid ka modellid, kelle järgi sai kunstiteoseid vormida.
Ja siis läkski kunstitegemiseks lahti! Tauno Kangro ise kõndis, mikrofon kõrva küljes, ringi ning seletas ja õpetas lapsi. Tal jätkus silmi, käsi ja tähelepanu kõigile. Kunstnikuhakatised omakorda olid hinge ja kätega oma skulptuuri meisterdamise kallal. Mõni vajas abi traadi kinnitamisel, teine näo voolimisel... Kõik kujud tulid omanäolised, keegi ei kopeerinud naabri pealt maha.
Vahepeal said väiksemad poisid endale tänu osavale näomaalijale märkamatult ka zombi näod pähe.

Kõik lapsed on andekad!

Lastel oli suur rõõm sellest, et plastiliin jäi kenasti traadi külge. Nad õppisid inimese pea kuju tegema ning skulptuuri üldist proportsiooni õigesti nägema. Tööd tehti innuga ja keskendunult.
Tauno õpetas, et peaehted on küll kenad, aga kukal ja lõug peavad kindlasti olema. Lapsed olid oma kujude üle uhked, sest just need, kes eelmistel kordadel olid ka kätt saanud proovida, said tunda, et seekord oldi juba osavamad – nii oli ka tuju parem ning meeleolu lõbusam.

Kunstnik hindas noorte kolleegide tehtud töid individuaalselt, innustas ja tõi välja iga lapse töö tugevused ja eripära: „Käeline tegevus ja motoorika areng on oluline ja teraapiline ning samas on oluline, et iga laps saab võimaluse oma anne üles leida. Me keskendume protsessile, mitte tulemusele. Kui lapsele endale meeldib, saades innustust ja positiivset energiat teistega koostegemisest, siis tuleb alati ka hea tulemus. Kõik lapsed on andekad – nad on andekamad, kui me seda üldse arvate oskame.“

Kuhjaga positiivset tagasisidet

Kui kõigil olid skulptuurid valmis, viidi need õue, kus kunstniku abilised kujudele veel viimase lihvi andsid.
Pärast lõunasööki otsis igaüks oma kuju uuesti üles. Kunstnik oli vahepeal aga asunud teostele oma autogrammi ja kiidusõnu peale kirjutama. Iga noor skulptor sai Tauno Kangrolt lisaks autogrammiga taiesele koduteele kaasa ka head soovid, kuhjaga positiivset tagasisidet ja tunnustust. Lastele meeldisid oma skulptuurid nii, et mõni ei olnud nõus seda pakiruumi panema, vaid hoidis terve kodutee süles.

Ideed nii õhust kui pikalt plaanitult

Paljudel lastel tekkisid parimad ideed just meisterdamise käigus. Kasvatajad kirjutasid oma tagasisides, et vahva oli vaadata, kuidas lapsed tegutsemise ajal üksteist toetasid: kui kellelgi oli abi vaja, siis aidati meelsasti ning kui oli vaja julgustamist ja innustamist, siis tehti seda samuti.
Üks tüdruk, kellel oli juba varem kindel idee olemas, oli oma tööga väga põhjalik – nagu ka eelnevatel aastatel – ning viimistles oma kuju veel pikalt pärast seda, kui teistel juba tööd ammu valmis olid. Lapsed olid oma tööde üle uhked ja Kangro kiidusõnad mitmekordistasid rõõmu. 

Silver on Kangro juures enne käinud. Sel aastal sai ta rohkem vabad käed ja iseseisvust kuju vormimisel. Tauno aitas teda isiklikult ja laps oli selle üle silmanähtavalt õnnelik ning tulemusega väga rahul. Pärast näitas ta kõigile, kui ilusa sülearvutiga sekretäri tema ISE oma kätega valmis tegi.

Martini eriline sünnipäev

16-aastase Martini jaoks oli see eriline päev – tal oli sünnipäev. Tauno kinkis talle oma teoste piltidega Laitse raamatu. Tähtis hetk jäädvustati ka pildile. „See raamat oli veel huvitavam, kui ma arvasin,“ ütles poiss pärast. Ta oli väga rõõmus, et ta just oma sünnipäeval skulptuuritöötuppa sattus.
Koos vennaga veetis selle ilusa päeva ka Martini noorem õde Elina. „Vanema venna sünnipäev on meie kõigi jaoks alati tähtis,“ kirjutas piiga. „Martin aitas mul voolida, seetõttu tuli kuju topelt ilus!“ kiitis ta. 

Lastele meeldis väga ka suure puust kiigega kiikuda. „Suure hoo peal oli selline tunne, et me ulatume taevani,“ ütles Elina. Üsna sama tunne võib olla ka siis, kui oled ise midagi erilist loonud!

Avaldus eriline kunstianne

Silma jäi, kui hoolikalt Evelina modelleeris oma tüdrukut: seelikule volangid, lipsuke, pikk pats… See töötuba tõi tüdrukus välja erilise kunstiande. Ta ütles, et tema kuju on Rapuntsel. „Ma panen selle kodus riiulile, näen seal seda iga päev ja olen enda üle uhke,“ sõnas ta.
Katja valmistas samuti tüdruku skulptuuri, ta voolis kujule selga kleidi ja kaunistas selle. Hiljem kodus riputas ta kujukesele külge värvilised helmed ning mängis temaga nagu nukuga. 

Laste meelest oli voolimine huvitav, sest kuju poosid sai ise välja mõelda. Üks poiss leidis, et naelte löömine ei tulnud hästi välja, aga muidu jäi ta oma tööga väga rahule. Põnev oli ka kujude värvimisprotsess – seda küll ise proovida ei saanud, aga jälgida oli samuti lummav.

Töötuba tõstis laste enesekindlust

Lastega kaasas olnud peretöötajatel oli omakorda põnev vaadata, kuidas väikeste kunstnike peas sündisid uued ideed ja valmisid tõelised kunstiteosed. Oli näha, et kogu protsess haaras lapsi jäägitult kaasa.
See töötuba aitas arendada laste fantaasiat ja käelist osavust ning tõsta enesekindlust ka neil, kellel muidu käsitööga väga soojad suhted pole – kunstniku käe all voolimist proovida on tera teine asi kui tavalises käsitöötunnis.
Sellised üritused tugevdavad ka peretunnet. Paljude laste meelest oli see üks paremaid koostegemisi üldse!

Oma kunst toas aukohale

Tagasiteel käis tihe arutelu, kellele oma skulptuur kingitakse. Koju jõudes postitas Martin Facebookis, et Tauno Kangro kinkis talle raamatu. Evelinale otsitakse sügiseks kunstiringi. Vabatahtlik Tatjana voolis endale noormehe, mis kunstniku sõnul pidi kestma 20 aastat.
Kolm väikest värvitud nägudega zombi-poissi ja üks Batman olid päevast nii vaimustuses, et soovisid veel skulptori ateljeed külastada. Uhked kunstiteosed asetati koju jõudes tubades aukohale, et oma kätega valminud kunst oleks kogu aeg näha nii endal kui ka külalistel.
See päev täitis kõik laste ootused ja enamgi veel. Nad said teada, mis on skulptuur ja kes modell, lisaks kuhjaga positiivseid emotsioone eesseisvaks sügiseks.