Septembri eelviimasel laupäeval said turva- ja asenduskodude lapsed üle Eesti SEB Heategevusfondi toel end taas proovile panna Tartu rattamaratonil ning lustida Aura veekeskuses. Sellest sügisesest spordivõistlusest on paljudes peredes saanud tore tava.

Osalejatel oli võimalik valida endale ea- ja võimetekohane rada. Kohale jõudes sai iga laps minna ise (väiksemad muidugi saatja toel) punasesse registreerimistelki, kus saadi kätte osalejanumber. Need, kel endal ratast polnud, said selle laenutusest. Sealt sai vajadusel laenutada ka kiivri – ilma kiivrita kedagi rajale ei lubatud.

Kui kõlas stardipauk, siis polnudki muud, kui lihtsalt õigel ajal rajale minna ning tagasi tulla edukogemuse ja medaliga!

Kaks poissi ja üks ratas

Ühe pere traditsioonide kohaselt küpsetati õhtul viineripirukaid. See oli eelhäälestus järgmise päeva sõiduks ja maratonlased Sergei ja Artjom toimetasid pirukate juures õhinaga. Hommikul võeti pooled pirukad teele kaasa ja pooled jäeti koju nendele, kes päeva kodus veetsid.

Kõik poistel siiski päris viperusteta ei sujunud. Sergei teatas alles maratonile eelneval päeval, et tema ratas on katki. Tegelikult oli katki vaid üks kumm, aga pumpamisest abi polnud. Ratas jäi parandamist ootama ja maratonile jõudsid kaks poissi ja üks ratas. Kõigepealt läks Artjom lühemale rajale. Ja pärast läks Sergei pisut pikemale rajale. Saadigi kenasti ühe rattaga hakkama.

Artjom tegi seekord oma rattamaratoni debüüdi! Nimelt õppis ta rattaga sõitma päriselt alles sellel suvel. Ja muidugi oli ta kohe valmis maratonil osalema. Jah, ta sõitis küll oluliselt lühemat rada, kui vanuse järgi oleks võinud. Aga tähtis oli anda lapsele eduelamus, et ta saab selle üritusega hakkama, arvas pereema. Ja ta tõesti sai ilusti hakkama. Ka tõusud ja mäest laskumised õnnestusid suurepäraselt. Artjom ise oli väga rahul - nii lepiti kokku, et järgmisel aastal võetakse ette pisut pikema raja läbimine.

Sergei on spordipoiss, kes läbis oma raja ilma kukkumiseta. Selge see, et järgmisel aastal sõidetakse jälle! Lapsed nautisid täiega väljas olemist.

Aura veekeskuses tunti rõõmu lihtsalt olemisest ja vees lõbutsemisest. Sergei ja Artjom on juba kogemustega veekeskuse külastajad, kes said kõikide vajalike tegevustega enne ja pärast veemöllu iseseisvalt kenasti hakkama.

Raske, aga ikkagi tore!

Teise pere tublide ratturite kannatlikkus pandi proovile, sest maratoni stardid olid erinevatel aegadel. Ka kasvatajad said koos lastega vatti: päris läbi võttis ühe lapsega stardist minema saamine ja koos finišist tagasitulek, siis järgmisega starti minek ja tagasitulek ning nii mitu korda järjest.

Lapsed olid rahul, kuigi sõit polnud just kergemate killast. 7-aastane Tarvi ütles: „Mulle meeldis jalgrattaga sõita, jäätist süüa ja bussiga sõitmine oli ka lahe. Ujumine meeldis muidugi ka!“

9-aastane Timmo teatas: „Mulle meeldis põhimõtteliselt ainult ujumine. Ja natukene ka jalgrattasõit. Sõit oli pikk ja raske, sest teel olid mudaloigud. Tartus oli tore käia.“

12-aastane Triin: „Ma sõitsin rattaga. Terve tee, peaaegu. Mul olid rasked käigud ja oli raske sõita, aga sõitsin ikkagi lõpuni. Esimest korda lasin ujulas rohelisest torust alla, suusamaratoni ajal veel ei julgenud.“

Selle pere kasvataja ütles, et polnud ammu nii uhke olnud, nähes, kuidas tüdruk oma ära roobatud rattaga lõpuni tuleb, üleni higine ja silmad ära nutetud. Aga pingutus oli seda väärt ning edasine oli juba lust ja lillepidu!

„Tahaksin veel taolistel üritustel osaleda“

Kolmanda pere tagasisides kirjutas nii mõnigi laps, et see oli tema elu kõige õnnelikum päev.

11-aastane Arseni ütles, et rattatee oli libe. Noormehel õnnestus sõita porilompi ja sinna maanduda. Poisil puudus piisav rattasõidu kogemus ning muda ja pori vähendasid pisut elevust. Kuid ka ebaõnnestumisest tuleb õppida, nii väike inimene ju arenebki. Pealegi – meeleolu paranes veekeskuses 100%!

9-aastane Alana: „Olin esimest korda nii rõõmsas tujus, terve päev oli üllatusi täis ja keegi ei kurjustanud. Kõik oli huvitav – rattasõit ja eriti meeldis veekeskus.“

Daniil, kes ei käi üheski trennis ega huviringis ja kellele meeldib pigem lihtsalt jalutada (loe: hulkuda), sai võimaluse sõita Tartusse, et ta näeks, kuidas saaks nädalavahetust sisustada ning mida ja kuidas teha nii, et ei tuleks sekeldusi politseiga. Poisi kokkuvõte päevast oli väga lühike, kuid seda enam oli liigutav lause: „Tahaksin veel taolistel üritustel osaleda.“

Päeva kohta kokkuvõtet kirjutades ei olnudki selles peres enam esikohal toit, nagu varasemate väljasõitude ja ürituste puhul tavaliselt, vaid just rattamaratonist osavõtt.

Kasvatajad tõdesid, et lapsed said palju erinevaid elamusi. „Ise loodan, et lastele annavad positiivset tuge ja tõstavad enesehinnangut taolised toredad mälestused, ükskõik kuhu nende elutee viib,“ kirjutas Arseni-Alana-Daniili kasvataja.

Rebenenud püksid spordimeest ei morjenda

Neljanda pere lapsed sõitsid kõik 5,1 km distantsi.

Kasvataja kirjutas, et nii mõnigi lastest juba teadis, mida oodata, sest oli maratonil ka varem käinud, kuid oli ka esmakordseid minejaid. Kui kohale jõudsime, otsisime punased telgid üles ning iga laps küsis oma võistlusnumbri. Kinnitasime need rataste külge ning lapsed asusid sooja tegema. Kui oli aeg maratonil väntama hakata, saatis kasvataja oma lapsed starti ning andis neile stardikoridori äärest veel julgustavaid sõnu kaasa.

Oma starti ootasid lapsed kannatamatult, kuid oli ka hirme. Jekaterina kartis stardikoridoris starti oodates, et keegi talle otsa sõidab. Kasvataja julgustas teda vaatamata kõigele lõpuni sõitma ning lubas pöidlaid ja varbaid hoida, et kõik hästi läheks.

Esimesena saabus tagasi vanim ning ka esimeses vahetuses startinud Jegor. Laps oli väsinud, kuid rahul oma saavutusega. Isegi keti vahele jäänud ning katki rebenenud püksid ei morjendanud poissi. Seejärel saabus Mihkel, kelle esimesed sõnad finišis olid: „Täitsa jõhker oli!“ Paar ampsu jäätist aitasid selle aga mõne hetkega unustada ning laps oli taas reibas.

Jekaterina, kes oli kokkupõrget ja kukkumist kartnud, pääses sellest, kuid sõbranna Olgale sõitis teine võistleja otsa ning tüdruk kukkus. Selle tagajärjel oli tal ka rattakett maha tulnud, kuid ta suutis selle ise tagasi panna ning lõpuni võistelda. Mõlemad preilid olid uhked, et nad lõpuni jõudsid.

Veekeskuses käisid lapsed kõikvõimalikud basseinid ja torud läbi, nautides aega ujulas täiel rinnal. Koduteel rääkisid nad, kuidas ka järgmisel korral osaleda soovivad. Kodus jagati muljeid ning näidati uhkelt medaleid ka teistele lastele.

Kasvataja ütles, et nägi lastes sihikindlust ning soovi vaatamata kõigele lõpuni jõuda. Isegi kõrvaltvaatajana tundus rada oma tõusude ja langustega päris raske olevat, tõdes ta, kuid maratoni järel särasid kõigi silmad ning energiat jagus veel ujulassegi.

Sellised katsumused õpetavad lapsi elus pingutama ja oma eesmärki saavutama, olid lastega kaasas olnud täiskasvanud ühel meelel.

Sellel aastal maratonirajale läinud laste vahel loositi välja rattavarustust (peaauhinnaks jalgratas ja kiiver ja mitmed joogipudelid, rattalukud, velokompuutrid, rattakellad jmt), nii sai iga laps kojuminnes kaasa miskit, millega järgmisi rattasõite kodulähedal teha.