Lilleküla Sportland Arena jalgpallistaadion sumises 25. mail põnevil ja uudishimulikust, enam kui 150-lapselisest seltskonnast, kes olid erinevatest Eestimaa paikadest kokku sõitnud. Oodatud olid kõik lapsed, nii poisid kui ka tüdrukud, jalgpallifännid ja muidu uudistajad. Need, kes liikumises kindlasti osalised tahtsid olla, ja ka need, kes esialgu kaaslaste innustust ja julgustust vajasid.

MTÜ SEB Heategevusfond korraldas koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga (EJL) asendus- ja turvakodu lastele liikumist ja pallimängu propageeriva hea tuju ürituse. Osavusharjutusteks ja -mängudeks olid staadionil end valmis seadnud Eesti koondise abitreener Janno Kivisild, 73 korda Eesti koondises mänginud Teet Allas, EJL-i treenerite koolitaja Katrin Kaarna, naiste koondise kapten Kethy Õunpuu, noormeeste U-19 koondise peatreener Karel Voolaid ja EJL-i rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt. 

Jalgpall on meeskonnamäng, koostöö ja empaatia õpetaja, mis annab lastele võimaluse kiirust, vastupidavust ja analüüsioskust proovile panna. Kui ema-isa igapäevast head sõna ja julgustust kaasa võtta ei ole, siis spordisangarite ja oma ala professionaalide innustavad ning toetavad sõnad võivad nii mõnegi lapse sportlikuma eluviisi juurde suunata.

„Ma ei teadnudki, et jalgpalli on nii tore mängida!“

Murdeealine noormees ajas siirast rõõmusegasest uhkusest rinna kummi, kui oli treenerilt palli käsitsemise eest kiita saanud. Ta tundis üle pika aja, et oskab midagi hästi teha – midagi, milles tema osavus vääris tunnustust. Lõpuks ometi oli ta milleski tegija!

Väike 6-aastane Daša triblas jalgpalliga kasvataja ümber ning õpetas tähtsalt võtteid, mida oli suuremaid lapsi jälgides omandanud, ise samal ajal selgitades, et palli tuleb lüüa ikka jala küljega, mitte varvastega. Lapse siiras vaimustus liikumisrõõmust ja õnnestunud manöövritest palliga nakatas ka täiskasvanuid jalgpalli taga ajama. Koos on lõbusam!

„Vaata, siin on nii palju rohelist muru ja nii palju jalgpallureid koos!”

Suurel rohelisel platsil oli ruumi kõigile, nii kasvatajatele kui ka lastele, kes võistkondades üksteisega mõõtu võtsid või täpsuslööke värava suunas harjutasid. Lastele meeldis, et treening oli jaotatud eraldi vanusegruppidesse, nii sai igaüks turvaliselt oma väljakul enda tasemel palli taguda. Kuna jalgpalliüritus toimus juba kolmandat korda, siis oli suur rõõm näha vanu sõpru ning luua uusi tutvusi, kellega tulevikuski jalgpalli mängida.

Kui suvehõnguline leitsak tahtis liiga tegema hakata, siis oli paras aeg jahedasse jalgpalli sisehalli põigata. Nii põnev oli vahelduseks vaadata, kuidas pikas rivis jalgpallurid oma võtteid paremaks lihvisid, et veidikese aja pärast taas rohelisele platsile põigates ise samu trikke järele proovida.

Täpselt siis, no nii kolme-nelja tunni pärast, kui väsimus ei olnud jõudnud veel õlale koputama hakata, kogunesid lapsed suurde sõõri, mille keskele ilmus justkui nõiaväel üks põleva palliga julge jalgpallur. Oli ahhetamist ja suuri silmi, kui Eesti parim freestyle-trikipallur Eno Lints oma aastatepikkuse kogemuste ja vilumuste pagasi noorte ette tõi.

Kui trikid vaadatud, said lapsed päeva lõpetuseks endale vahvad T-särgid, kus olid kõikide jalgpallurite autogrammid, ning kaenlasse veel isikliku palli, millega kodusel murul triblada. Enne muljetega koduteele asumist hõisati jalgpalliseltskond suure rohelise muru pealt kokku ühispildile. Mitu valget palli lendas rõõmuhõisete saatel õhku just sel hetkel, kui fotosilm seda tabas. Trikijalgpalluri autogrammiga pall kaenlas, nentis väike tüdruk, rõõmupisar silmis, kasvatajale: „On ju nii, et selle palliga vanni ei saa minna! Pallil on kiri peal!“

„Soovin jalgpallitrenni minna!“

Tagasiteel oli palju muljeid, mida jagada. Kui ikka päev sellist sädet tekitab, mis 7-aastase poisi õhkama ja jalgpallitrenni tahtma paneb, siis on jalgpallipäev täiega korda läinud. Üks poiss, kes oli oma jalgpallitreeningud katki jätnud, sai üritusest uut innustust ning lubas treeningutega jätkata. Kodus räägiti veel mitu päeva jalkateemalisi jutte ja sirviti jalka-ajakirju. Kasvatajaid nuruti ikka ja jälle muruväljakule palli taguma – ikka nii, et kasvataja ilmtingimata ka ise kaasa mängib. Üllatus oli seegi, et osati kaotada. Lapsed tegid kaotusest omad järeldused ja hakkasid seejärel juba uut jalgpallikohtumist ootama. Koostegemise rõõm on topelt rõõm! Kingitud pallid läksid aktiivsesse igaõhtusesse kasutusse.

Aga 12-aastane Artjom otsustas kuni kooli lõpuni oma uue palliga koolis käia. Vaatamata sellele, et tundides mängida ei saa ja sõidutee ääres on ohtlik vutti taguda, otsustas Artjom, et tema kaaslaseks kooli ja tagasi saab tema uus pall. Reigo jälle arvas, et koolis võiks neile, kes üritusel ei käinud, kõik trikid palliga ette näidata, mis meelde jäid ja parasjagu välja tulid.

7-aastane Nikita palli lasteaeda kaasa ei võta. Ta on oma rühmas kõige suurem ja kui ta siis palliga lasteaeda läheks, tahaksid kõik lapsed sellega mängida. Poleks kuigi ilus kaaslasi keelata, aga parema meelega Nikita ikka teistel oma uue palliga mängida ei lubaks. Sestap palus poiss kasvatajat, et niikaua, kui teda kodus ei ole, on pall kindlalt panipaigas luku taga. Vaevalt et kasvataja sellega üksi välja mängima läheb sel ajal, kui Nikita ise lasteaias on. Aga õhtul, enne palli panipaika ööunele saatmist, vestab Nikita oma uue parima sõbraga juttu ja hoolitseb selle eest, et pallilgi saaks õhtused hügieenitoimetused tehtud. Poiss käib igal õhtul hoole ja armastusega kasvatajalt küsitud lapiga valge palli üle, et see puhtana järgmise päeva ühistegevuseks ootele panna.

Kui uneaeg on kätte jõudnud, on emotsioonid ikka veel laes ning magamajäämisega on raskusi. Lõpuks, jalgpallihasardi vaibudes, sosistab nii mõnigi laps unele jäädes, et päev oli väga tore ning loodab, et järgmisel aastal saab uuesti sõpradega suurel rohelisel väljakul palli taga ajada.

Jalgpall on kaasakiskuv meeskonnamäng, milles on raske jääda lihtsalt kõrvalseisjaks. Lapsi nakatas ja innustas kasvatajate eeskuju ja üllatas, et kasvatajaga sai võrdväärselt palli mängida. Oli imetlusväärne, kuidas noored avastasid oma sportlikke andeid, kasvatades treenerite tunnustuse toel endas sisemist kindlust ja usku.

Lapsed olid väga rahul ja kasvatajad tundsid, et olid koostegemisest saanud lõõgastavaid ning motiveerivaid hetki homsesse päeva. Kindel see, et sel suvel suunatakse osava löögiga värava suunas suur hulk jalgpalle ning võidurõõmsaid hõikeid kuuleb nii mõneski hoovis. Ühiselt oldi nõus, et jalgpallipäev oli ülilahe ja tasapisi puges põue ootus uuest jalkapäevast. Nii mõnigi võttis sellelt päevalt endaga kaasa suure jalgpallipisiku, millega suvisesse jalkalaagrisse minna või siis sügisel juba täies mahus jalkatreeningutel osalema hakata.

Merike Villard
MTÜ SEB Heategevusfond