Selle aasta esimese nädala lõpus, 2. jaanuaril, said 250 asendus- ja turvakodude last üle Eesti taas lustida Jurmalas Livu veekeskuses. Kuna sihtpunkti jõudmiseks sõideti sedapuhku pikemalt ka läbi Riia linna, said lapsed imetleda meie lõunanaabrite pealinna aastavahetuse pidurüüs, mis jättis paljudele kustumatu mulje.

Reisiärevus hakkas tunda andma juba mõni päev varem, sest kuigi osa lapsi on Jurmalas käinud ka varem, siis paljudele oli see üldse esimene reis Eestist väljapoole. Lapsed olid väga elevil ja kõik olid varakult minekuks valmis, kõik vajaminevad ujumisriided ja muu tarvilik oli kenasti kokku pakitud. Pikale reisile võeti kaasa ka võileivad ja joogipoolist ning sõit võiski alata.

Sveiki, ludzu, labu apetiti…

Paljudes kodudes oli enne Jurmala veekeskuse ja Läti kohta väikest viisi uurimistööd tehtud. Lastel tekkis küsimusi läti keele ja lätlaste kohta – uuriti, mis keeles seal räägitakse ja millise rahaga makstakse. Annikale, kes saab nädala pärast 8-aastaseks, oli üllatuseks, et lätlased näevad välja samasugused kui eestlased… Suuremad poisid otsisid teel telefonidest lätikeelseid sõnu, mida usinalt teistele edasi anti: näiteks tere – sveiki, palun – ludzu, head isu – labu apetiti…

Pikk reis kulgeb kiiresti, kui bussijuht on tuttav. Teel Lätti tuletas Järvamaa lapsi sõidutanud bussijuht Koit lastele meelde erinevaid vaatamisväärsusi, sealhulgas ka Riia vabadussõja sammast ning Euroopa pikimat tänavat. 12-aastase Olga ja 10-aastaste Antoni ja Annika tähelepanu köitsid Riia linna pühadekaunistused. Olga osutas mitmel korral huviväärsustele ja kirikutele, millest mööda sõideti. Tema arvates on Riia palju ilusam linn kui Tallinn.

Teises bussis arutati pärast Ida-Virumaa piiri ületamist, mitu linna tuleb läbida, et jõuda Jurmala veeparki. Kokku saadi seitse linna, neist kolm Eestis (Mustvee, Tartu ja Valga) ning neli Lätis (Valka, Valmiera, Riia ja Jurmala). Tartusse jõudes meenus lastele kohe Aura veekeskus, aga „teadjamad“ kuulutasid kohe, et „Jurmala veepark on suurem, seal on võimsad liutorud, mida Auras ei ole ja seest on ka teistmoodi…“.

Suuremad lapsed teadsid, et Läti pealinn on Riia. Ühises arutelus jõuti järeldusele, et kui Riias elab ligi 700 000 elanikku ja Tallinnas ligi 395 000, siis Riia on elanike arvult ligi poolteist korda suurem. Veel said lapsed teada, et Läti rahvuslind on linavästrik, meil aga suitsupääsuke. Linna sisse sõites märgati asju, mis tundusid teistmoodi kui kodus – imetleti trammi, mis nägi välja nagu rong, ning trolli, mis nägi välja nagu buss, ning arutleti elavalt trammide ja rongide ning trollide ja busside erinevuste üle. Lapsed imetlesid ka linna kõrgeid ja ilusaid hooneid, mis ühed olid vanaaegses stiilis ja teised uhked nüüdisaegsed majad. Lapsed said teada, et Jurmala asub Liivi lahe ääres ja on peamiselt suvituslinn. Kaardilt vaadati ka järele, kui pikk oli teekond alguspunktist kuni Jurmalani.

Vitja: Ma olen Riias!

13-aastane Vitja, kes on erivajadusega noor, oli väga rahul sellega, et ta on nüüd Riias. Linnast läbi sõites vaatas ta hoolega aknast välja, keeras aga muudkui pead paremale-vasakule ja hõiskas: „Ma olen Riias!“

Teele asudes huvitas Vitjat aga kõige rohkem Eesti ja Läti piir. Et kuidas ikka on kahe maa vahele see piir veetud. Kui Iklas jalgu sirutati, palus Vitja endale näidata, kuhu see joon on maha joonistatud, millest ühel pool on Eesti ja teisel pool Läti. Samuti soovis ta näha piirivalvureid. Kuna Vitja vanem õde Ilona oli talle eelnevalt jutustanud oma Valgevene-reisist, kus piiril oli dokumendikontroll ja piirivalvurid, tuli Vitjale mitu korda seletada, et Eesti-Läti piiri ei ole võimalik maha veetud joonena näha nagu kaardi peal ja piirikontrolli seal ka ei ole, kuna need riigid on mõlemad Euroopa Liidu liikmed, kes on omavahel sõbrad ning inimesed võivad minna vabalt ühest riigist teise. Piiride asi sai selle reisiga selgemaks nii mõnelegi.

Mõnus meeskonnatöö

Kohale jõudes selgus, et enne sissepääsemist tuleb omajagu oodata. Väiksematel kippus kannatus katkema, aga suuremad lapsed aitasid kasvatajatel pisematel silma peal hoida. Kasvatajad märkisid pärast, et sellised väljasõidud on huvitavad ka selle pärast, et siis saab näha lapsi hoopis teises tegevuses. Iga uue sõiduga tundub, et lapsed on väga tublid ja tähelepanelikud ka teiste suhtes: kedagi ei jäeta hätta ja suuremad annavad väiksemaid juhendades ürituse kordaminekusse meeleldi oma panuse.

Aga oh seda rõõmu, kui vette saadi! Kadunud oli väsimus pikast sõidust ja ootusest. Veepargis tegid lapsed eelnevalt tutvumisringi, kus midagi asub ja siis läks lahti. Suuremad poisid vallutasid kohe kõik torud ja väiksemad leidsid kõige enam rõõmu kiirevoolulisest jõest ja laste kindlusest. Suurt huvi pakkus ka bassein, kus tekitati suuri laineid. Kosutuseks pakuti väikest vahepala veepargi kohvikus ja väga maitsvat jäätisekokteili otse basseini ääres asuvast baarist. Ja möll jätkus täie hooga.

Tore oli laste puhul märgata kokkuhoidmist. Kuna rahvast oli tohutult palju, siis oli kaotsiminek väga lihtne. Lapsed aga grupeerusid ilusti: suured olid omavahel koos ja väiksed omavahel. Kõik jälgisid kõiki ja tajutav oli mõnus meeskonnatöö.

Julgust ja iseseisvust tuli juurde

Nagu ikka, tundsid lapsed rõõmu oma julguse proovilepanekust ning nii mõnigi laps sai üle oma veehirmust, hakates innukalt juba järgmist Jurmala-külastust ootama. Osa veetorusid tundusid Annikale liiga hirmsad, seetõttu nautis ta koos kasvatajaga kõigepealt targu mullivanne, aga proovis siiski pärast ära ka mõne väiksema toru ja sai tükk maad julgust juurde.

Kasvatajad ütlesid pärast, et tore oli näha, kuidas lapsed vajadusel ka iseseisvalt hakkama said. Olga ja Anton oskasid ise üles leida kõik atraktsioonid, jõuda õigeks ajaks söögikohta ja lunastada välja enda kokteilid, nad leidsid õigest kohast üles enda plätud ja saunarätikud ning pidasid meeles riietekapi numbrid.

Nikitale ja Andrale pakkus lõbu kahurist vett pritsida, eriti vahva oli ka kasvataja suunas sihtida. Ka pisemad lapsed lustisid, saades suurest veetünnist veesahmakaid pähe – see muutus lastele omaette ootuseks ja lõbuks. Väga meeldis lastele ka täispuhutud rõngastel veevooluga kaasa sõitmine. Siin oli vaja osavust ja jõudu, et rõngale saada, aga rõngal püsimine ja kokkupõrked omavahel tekitasid samuti suurt elevust. 

Lastega lähedasemaks

Vitja näolt ei kadunud hetkekski õnnelik naeratus. Tema õe Ilonagi olek muutus iga hetkega pingevabamaks ning ta oli silmnähtavalt õnnelik Vitja üle ja näitas oma rõõmu ka välja. Nähes, et kasvataja seda rõõmu tähele paneb, tekkis tüdrukul vajadus oma emotsioone varjata. Hiljem leidis kasvataja õige hetke, ütlemaks, et oma tundeid pole vaja häbeneda ning rõõmustamine on väga hea ja inimlik reaktsioon, jõudes nõnda sammukese lapsele lähemale.

Samasugune positiivne kogemus oli ühel kasvatajal ka ühe teise poisiga. Artjom hakkas ise rääkima oma minevikust ja suhetest vanematega, oma üleelamistest, muredest ja hirmudest. Kasvatajal oli väga hea meel, et Artjom end selliselt avas ja et neil oli võimalus bussis segamatult rääkida, sest teised ümberringi tukkusid. Tavapärases keskkonnas ei kipu lapsed endast eriti rääkima ja tihti pole kasvatajalgi aega rahulikult ja üks-ühele last kuulata just sel hetkel, kui ta end avada tahaks.

Tore oli ka saunas käia ning mõnuleda mullivannis, kus kõik istusid väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Kuum saun tekitas janu ja vees trepiastmetel istet võttes sai nautida maitsvaid kokteile. See oli lastele tõeline üllatus ja rõõmuhetk: „Nii meeldiv ja hea on istuda soojas vees ja nii maitsev kokteil on ka!“ kiitis Ele ja kõik kordasid üksmeelselt „Jaa!“. Suuremad lapsed nautisid ka välibasseini mõnusid.

Teistmoodi tegelikkus

Mõned lapsed jõudsid veel poestki läbi käia. Selles poes olid hinnad küll veidi kallimad, aga selle kaalusid üles vahvad lätikeelsed sildid ja teistmoodi pakendid. Saldejumsi vist küll keegi ostma ei kiirustanud, ju oli veel veekeskusest saadud magus kokteilimaitse suus. Üks tüdruk avaldas arvamust, et nende poed siin Lätis on nii ilusad ja ju see Läti on ikka väga rikas maa.

Mario aga avastas pärast ujumist keha kinnitades enda jaoks midagi sootuks üllatavat ja uut. Suur poiss, nagu ta on (kohe saab 14), meeldib talle väga kohvi juua, kuid suhkruga. Suhkrutoosi ta aga ei leidnud, küll aga suhkruasendaja topsi. Arvates, et need on pisikesed suhkrutükid, kuhjas ta neid oma alustaldrikule päris palju. Suur oli tema üllatus, kui ta kasvatajalt teada sai, et üks selline terake vastab ühele lusikatäiele suhkrule. Rahul uue teadmisega, teatas ta, et nendegi majas võiks olla suhkruasendaja…

Koostegemise rõõm

Paljude kasvatajate jaoks oli Jurmala-reis oluline võimalus õppida lapsi paremini ja natuke uuest küljest tundma ning tugevdada omavahelisi suhteid, olles eemal tavakeskkonnast ja -olukordadest. Kasvatajad tõdesid, et turvakodus näevad nad laste arengut, edasiminekut ja elevust iga sündmuse eel. Nii mõnigi laps, kes asenduskodusse sattudes esialgu ühisürituste vastu protestib, võtab aja möödudes üritustest juba ilma meelitamata osa, kirjutab positiivsetest elamustest ja ka pärast rääkides ei väida enam, et tegi seda selleks, et teda rahule jäetaks.

Ühele 18-aastasele noorele aga tuli üllatusena, et seiklusliku päeva eest ei tasunud mitte linnavalitsus, vaid SEB Heategevusfond ehk tavalised inimesed tänavalt. Selle üle arutati veidi pikemalt, et mis paneb inimesi aitama kedagi, keda ta tegelikult isiklikult ju ei tunne. Jõuti järeldusele, et kuigi eestlasi peetakse tüüpiliselt isekateks ja endasse tõmbunuteks, siis teiste aitamine meile meeldib.

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond