2014. aastal said SEB Heategevusfondi „Jõulusoovide puu“ projekti raames heade annetajate abil teoks jõuluajal Eesti turva- ja asenduskodudes oleva 1161 lapse jõulusoovid. Kinke pakkisid 75 Tallinna Kaubamaja nobedate näppudega vabatahtlikku. Kõik kingid jõudsid jõuludeks lasteni, tuues sära silma väikestele ja suurtele. Suur-suur-suur aitäh lahketele annetajatele, kes aitasid jõuluvana kingikotti täita, ja tuhat tänu tublidele pakkimispäkapikkudele, kelle käe all ka keerukamad kingid jõulupaki kuju said!

Jõuluõhtul soovib enamik inimesi kodus oma pere keskel olla, kahjuks ei ole paljudel lastel seda võimalust, kuna neil pole kindlat kodu ega ka peret, kellele toetuda. Vanemliku hoolitsuseta lastele asendavad päris peret asendus- ja turvakodud, kus antakse oma parim, et lapsed kogeksid jõulutunnet.

Üks asenduskodus töötav kasvataja kirjutas, et kuigi temagi igatseb sel õhtul koju oma pere juurde, siis nähes laste silmades rõõmu ilusate kinkide üle, ununes tal see suur igatsus ning temalgi oli rõõm päkapiku kohusetäitjana kinke üle anda – tänutäheks siiras rõõm, naer ja õnnepisarad. Jõuluõhtust jäi talle kõrvu kõlama lause, mille ütles 15-aastane Liis oma õele Kadrile: „Onju, Kadri, nii vahvaid ja ilusaid jõule pole meil kunagi kodus olnud…“

Uh, peaasi, et luuletus ei ununeks!

Jõulud on turva- ja asenduskodudes nagu tavalistes Eestimaa kodudeski aeg, mil toad täituvad piparkoogilõhnaga ning kõik lapsed ootavad ehitud kuuse all jõuluvana. Jõulumees tuleb igal aastal, aga ärevus poeb ikka hinge, et kas ta oskab täita iga lapse südamesoovi... Õhus on pingsat ootust ja iga natukese aja tagant vudivad väiksemad akna peale vaatama, kas midagi juba „paistab“. Mõnes kodus kippus laste vahel enne jõulutaadi tulekut isegi vaidluseks minema, et kes mida saab ja kuidas ning kus kasutama hakkab.

Kuigi kõikides kodudes oli jõuluõhtu sätitud isemoodi, on osa asju igal aastal ühtemoodi. Erandiks polnud needki jõulud. Õhus segunesid piparkoogilõhnaga ootusärevus (millal tuleb jõuluvana?), mure (kas minu kink ikka on olemas?), väike närv (millal ometi minu kink kotist välja võetakse?), esinemispalavik (uh, peaasi, et luuletus ei ununeks), rõõm (sain kingi kätte), ja uudishimu (mis seal sees on?). Kui kingid käes, lisandusid võimsad positiivsed emotsioonid: rahulolu (sain selle, mida soovisin) ning rõõmu jagamisest sündiv mitmekordne rõõm (vaadake, mis mina sain!). Rõõmsatele mõtetele andis uue suuna kärsitu tegutsemislust: katsetan ja proovin (kohe!), avastamisrõõm (ja saab teha ka nii!) ja veel kapaga heasoovlikkust ning jagamise rõõmu: lasen teisel ka proovida ja katsetada!

Lokitangid, MP-mängijad ja legod jõudsid koju

13-aastane Signed-Johanna, kes soovis jõuluvanalt spiraallokitange, et oma muidu sirgetesse juustesse lokke teha, oli saadud kingitusega igati rahul. Juba õhtul demonstreeris ta, kuidas erinevaid lokitangi otsikuid kasutades on võimalik oma välimust muuta. 10-aastane Marko, kellele meeldib väga muusikat kuulata, oli soovinud MP3-mängijat. Pakist aga tuli välja hoopis MP4, mis ehmatas poissi algul pisut, kuna see oli tema jaoks keerulisem kui MP3. Terve järgmise päeva tegeles ta koos kasvatajaga suure õhinaga muusika tõmbamisega ning õhtu veetis poiss suurtest kõrvaklappidest muusika kuulamisega.

12-aastane Alex, 9-aastane Veiko ja sama vana Indrek-Ivar on kõik väga suured legodega meisterdajad. Pärast jõuluvana lahkumist olid poisid kõik oma tubades ja pusisid vaikselt, kuni asjad valmis saadi ning siis hakati üksteisele näitama, mis nende legodest kokku tuli.

Kui mõni pisem laps ei julge jõuluvanale ligi minna ja pelgab salmi ütelda, siis vaid aastasele Hanna-Liisale meeldis jõulutaat väga: ta ei tundnud üldse mingit hirmu, vaid oli väga õnnelik ja naeris pidevalt. Laulev mängukoer, mis pakist välja vupsas, valmistas tüdrukukesele suurt rõõmu ning pakkus huvi ka suurematele lastele.

Kui enamik lapsi sai jõuluvanalt kingi luuletuse lugemise eest, siis teised panid muud anded mängu – mõni noormees mängis kitarri, teine tegi kätekõverdusi.

Eva-Janne: „Muusika annab alati hoogu juurde“

18-aastane Jüri oli oma mänguri kõrvaklappide üle väga õnnelik. Mitu tundi käis ja uhkustas ta teiste ees oma uute kõrvaklappidega. 19-aastane Mehirt, kes tegeleb fotograafiaga, oli fotopoe kinkekaartidega väga rahul, lubades lähiajal endale nende eest midagi kasulikku soetada.

17-aastaste Joeli ja Gerdi suureks sooviks oli saada hea lõhn – mõlemale meeldis saadud lõhn väga. Kingitud lõhnast oli palju rõõmu, sest täitus üks tore unistus, mis siiani on jäänud poeletile, müüja selja taha. 14-aastane Siimul-Joonas soovis kirjas jõuluvanale mobiiltelefoni, et selle abil oma ema, vanaema ja vanaisaga suhelda. Kuna tema eelmine telefon oli katki läinud, sai uue kohe kasutusse võtta ja poiss oli selle üle silmnähtavalt õnnelik.

17-aastane Eva-Janne sai jõuluvanalt samuti kõrvaklapid. Jõulukingituste tagasisides kirjutas ta: „Üllatusin väga meeldivalt, olen oma kingitusega ülirahul. Ma ei oodanud midagi nii kvaliteetset. Nüüd saan sporti teha koos muusikaga. Muusika annab alati hoogu juurde. Aitäh meeldiva kingituse eest!“

13-aastane jalgpallisõber Vadim sai kauaoodatud väravavahisärgi ja kirjutas: „Ma olen selle kingiga väga rahul, ootasin seda väga suure huviga. See muutis mu jõulud parimaks!“ 16-aastane Igor sai just sellise pardli, nagu ta tahtis: „Mul on hea meel, et sain endale kaua oodatud pardli, mis on lihtne ja mugav ühikas kasutamiseks. Aitäh!“ Ka tema vend, 17-aastane Artur oli soovinud pardlit: „Olen väga rahul oma kingitusega, ootasin seda väga. Seda pardlit on mugav ja mõnus kasutada ja õnneks saime vennaga erinevad, nii et ei lähe sassi ka.“

15-aastane Heikko tänas jõuluvana sooja spordipesu eest: „Suur aitäh uute spordiriiete eest. Pikisilmi ootasin jõule ning nüüd saan ka külma ilmaga sportida.“ Usin trennis käija Gabriel (16 a) tänas jõuluvana uute kinnaste ja kaitsmete eest, öeldes, et nüüd saab ta paremini trenni teha ja väravat kaitsta. 18-aastane Ragnar aga oli ülirahul oma „priima“ kingituse ehk priimusega: „Tore, nüüd on Kaitseliidus alati soe söök garanteeritud!“

14-aastane Maiu, kes kirjutas jõulusoovide puul, et soovib telki, sest sõidab koos oma kasuperega suvel palju ringi, oli kingitusega silmnähtavalt rahul. 12-aastane kodutütar Tiiu oli rõõmus täispuhutava madratsi üle. 15-aastasele Kairile, kes on suur meisterdaja, meeldis väga saadud kummi-käevõrude komplekt.

Hõivatud kõrvad ja talispordivahendite kuivtrenn

Need lapsed, kes soovisid endale MP3- või MP4-mängijat, käisid terve jõulujärgse nädala, kõrvaklapid peas, väga rahulolevate ilmetega muusika taktis ringi. Alguses ei saanud kasvatajad aru, miks laps kutsumisele ei reageeri. Pärast jõudis neile aga kohale, et lapsed lihtsalt ei kuule neid, kuna kõrvad on hõivatud...

5-aastasele Tairile meeldib väga kodumänge mängida. Tüdrukul oli detsembri alguses sünnipäev ja ta sai endale vahva beebinuku. Jõuluvana varustas teda aga ka nukuvankriga, mille üle ta väga rõõmus oli, öeldes, et saab nüüd titat magama kussutada ning temaga koos jalutada.

Konstruktorite huviline 6-aastane Tairo oli saadud lego üle väga õnnelik, hakates sellega kohe mängima, abiks üks suurem poiss, kes õpetas teda jooniseid lugema.

Puldiga auto oli 6-aastasele Artjomile esialgu keerulisevõitu, kuid edaspidi aitab see lapsel oma halvasti arenevat paremat kätt tegevuses hoida ning koordinatsiooni parandada.

Kuigi kelgud-suusad jäid lund ootama, võis peredes näha lapsi, kes silmade särades toas oma kelgul istusid. Elavaloomuline 7-aastane Nikolai, kes sai jõuluvanalt suusad ja suusasaapad, püüdis mööda pikka koridori suuskadel käia.

2-aastasele Argole tõi jõuluvana kaks korda suurema kingipaki kui poiss ise: suur kastiga auto sai esimesest silmapilgust poisi lemmikuks.

Igor: „Kui te saate ühendust jõuluvanaga, siis tänage teda lego eest“

Mõnes kodus täheldasid kasvatajad, et muidu üsna elavad ja jutukad teismelised muutusid kingitusi saades lausa sõnatuks. Kui jõuluvana lahkumise järel olid pakid lahti tehtud, valitses mõnes majas uskumatu vaikus. Kõik uurisid oma kingitusi ning kostis sõna otseses mõttes vaid nohinat.

12-aastane Vladimir kirjutas oma kirjas jõuluvanale, et soovib väikesi autosid enda ja sõprade ehitatud legolinnade vahel ühest linnast teise transportida – kui pakist tuli unistuste lego välja, oli poiss väga rõõmus. 9-aastane Igor tõusis oma kiirabi-lego juurest püsti valveseisangusse ja palus sõna (kuigi muidu ei tule tal pähegi seda teha). Igor palus kõiki kasvatajaid, et kui nad saavad ühendust jõuluvanaga, siis ta tahab tänada väga hea lego eest, mis annab talle nüüd võimaluse linnas kiirabiteenuseid osutada. Poisi ilme ja hääletoon olid seejuures kirjeldamatud.

17-aastane erivajadusega Vanessa kukkus oma nöörimismängu karbiga tantsu lööma ja lõkerdas naerda. Kuigi esialgu ei tulnud tüdrukul jõuluvanale salmi ütlemisest midagi välja, palus ta pärast, et tahab oma luuletuse ikka ära öelda ning luges selle kasvatajale omavahel olles ette. 13-aastasel Villul läks kohe malemäng lahti ning sama vana Keiti, kes sai MP3-mängija, tegeles terve õhtu muusika kuulamisega. 17-aastane Martin, kes oli sügisel omateenitud raha eest telefoni ostnud, oli õnnelik mobiilitasku üle, mis tema telefonile täpselt sobis.

Kiiktooli graafik: esmaspäeval Reelika, teisipäeval Kevin, kolmapäeval Klaarika ja neljapäeval Herbert

Majade peresoovide hulgas kirjutati jõuluvanale selline kiri: „Meie kasvataja käis koolitusel, kus räägiti, et natuke ärevile läinud lapsi rahustab väga hästi kiiktool. Meil oleks seda päris tihti vaja. Lubame, et kasutame seda sõbralikult kordamööda. Ja ehk läheb pikapeale seda ikka vähem ja vähem vaja. Tegelikult kuluks see ka raske päeva lõpuks töötajale ära!“

Kui kasvataja teada andis, et kiiktool on olemas-tulemas ja sellele kohtki valmis tehtud, tekkis laste hulgas kohe arutelu, et kuidas siis selle jagamine käima hakkab. 13-aastane Kevin oli juba ette veendunud, et ega tema nagunii kiikuda saa ja tüdrukud istuvad seal kogu aeg ning et kogu see elu on ikka tema suhtes äärmiselt ebaõiglane… Lepiti kokku, et kiikumine käib graafiku järgi: esmaspäeval Reelika, teisipäeval Kevin, kolmapäeval Klaarika ja neljapäeval Herbert. Ülejäänud kolm päeva on tool kasvataja „kamandada“ – kiigub ise või premeerib lapsi.

Järgmised paar päeva oodati tooli nagu päkapikke – kas on juba tulnud? Reedel, kui lapsed koolist koju tulid, seisiski tool juba toanurgas. Kuna reede oli kasvataja päev ja lastel kojuminek ees, siis said kõik 15 minuti kaupa kiikuda. Oli ikka mõnus küll!

Tooli käisid proovimas ka naabrid ning neile meeldis see samuti väga – nüüd on põhjust tihedamini külla tulla!

Jõulukinkide tagasisides kirjutab pereema veel: „Mis puutub meie eelmise aasta perekingitusse – siis oli ka see täpselt „kümnesse“. Meil on parandatud kõik voodipesu ja rätikud. Meil on uued kardinad ja püksitagumikud on ka paigatud. Ja sama töö tehtud naabritel – õmblusmasinast jätkub meile kahele perele. Kuna masinal on võimalik ka natuke tikkida, siis see pakub huvi Klaarikale – ise ta väga ei julge veel, aga naudib protsessi kasvataja käe all.“

Ralli nukuvankrite, BMW, tanki ja suuskadega

Ühes kodus tehti enne jõulutaadi tulekut „soojendust“, abiks Lotte ning Lumememm, kellega lapsed oma õpitud luuletusi harjutada said. Kõige suurem rõõm saabus muidugi pakke avades. Suuremad lapsed said üpris kiiresti krõbiseva paberi pakkide ümbert lahti ning naeratasid rahulolevalt paki sisu nähes. Pisematel läks paki avamise kallal nokitsemisega veidi kauem aega, mis aga ainult ootusärevust suurendas.

2-aastane pesamuna Erica hakkas kohe oma nukukäruga ringi rallima ning teeb seda siiamaani. 9-aastane Säde sai tõukeratta ning jäi kannatamatult lume sulamist ootama. 7-aastane Lauri, kes unistas tankist, millel on ka sõdurpoiss peal, asjatas oma masinaga, teatades, et sõduripoisse on vaja, et meie maad kaitsta. 5-aastane automarkide spetsialist Ervin hüppas rõõmust lakke, et tal on BMW ja pealegi puldiga! Suures saalis oli sellega väga tore rallida.

2-aastase Valeria silmad läksid suureks ja kilkamine heledamaks, kui ta avastas oma pakist nukuvankri, kasvatajate abiga sai vanker kiiruga kokku pandud ja juba joosti titat otsima ja sõit võis alata.

7-aastane Marcus hakkas rõõmust lausa hüppama, kui nägi, et oli saanud oma läpaka, milles ka kooliminekuks vajalikke mänge saab harjutada. Natuke oli küll vaja veel kasvataja juhendamist, kuidas leida üles erinevad mängud ja muusika ning õhtu oma arvutiga oli sisustatud.

6-aastane Liis, kes kirjas jõuluvanale ütles, et soovib suuski, et oma ülevoolavat energiat rakendada, ei näidanud esialgu kingituse üle eriti suurt heameelt välja, sest sel päeval polnud lund maas ja „energia rakendamisest“ poleks midagi välja tulnud. Öösel aga oli juba sadanud piisavas koguses lund ja tüdruku soov suusatama minna oli täitunud. Kõik jõuluvaheaja päevad möödusid Liisil mäest alla ja üles suusatades.

10-aastane Rosalya, kes oli unistanud tantsude harjutamisest muusika saatel, leidiski oma pakist MP4-mängija. See hüüe ja hüpe maast üles oli sõnulseletamatu! Tüdruk oli väga, väga õnnelik. Kohe leiti ka inimene, kes oskas talle ta lemmikmuusikat mängijale laadida.

Erilised lapsed said kingiks palju muusikat

Ka sügava puudega lastel on kõigil välja kujunenud oma isiksused ning nad suudavad väljendada oma rõõmu ja kurbust. Voodis lamavatele lastele, kes ise ei saanud peosaalis koos teistega jõulupidu nautida, andis jõuluvana kingid üle isiklikult. Lapsed väljendasid oma rõõmu erinevalt. Kersti kilkas rõõmust, kui jõuluvana talle paki ulatas, Anastassia vaiksest naeratusest jagus aga päikest nii jõuluvanale, Lottele kui ka põhjapõdrale.

Paljudes erivajadustega laste peredes täitusid pere ruumid kohe pärast kinkide kättesaamist muusikaga. Sel aastal said lapsed palju muusikat ja erinevaid helisid tegevaid mänguasju ning nende rõõmsatest helidest ja laste särasilmadest loodavad kasvatajad helgemat meeleolu terveks eelolevaks aastaks.

3-aastane Pavel oli väga rõõmus, kui tema pakist vuras välja suur traktor – nemad kaks on nüüd lahutamatud. Koos väikese Annikaga, kes on imearmsa beebinuku õnnelik „ema“, saab nüüd mängida kodu, kus pereisa hommikul traktoriga tööle vurab.

Osa erivajadustega lastest ei oska oma emotsioone näidata ega kingisoove välja öelda. Seetõttu arvestasid kasvatajad kingituste tellimisel iga lapse vajadusega. Aga on ka lapsi, kes alati rõõmustavad kingituste üle. Ivan sai kingituseks Soome kelgu. Järgmise päeva hommikul pandi kelk kasutusvalmis, sest need lapsed, kes saavad liikuda, armastavad väga selle kelguga sõita. Aga kelgu omanik Ivan istus nagu kuningas kelgul ja ootas, kes teda järgmisena sõidutab.

Aleksi ootas terve aasta kingituseks kitarri, mille ta lõpuks ka sai. Nüüd kuulatakse igal õhtul „idamaist“ muusikat, sest laps teatas kõigile, et teab, kuidas mängida. Viktoria sai kingituseks tuubi – kuna sel päeval ei saanud mäel näidata, kuidas seda kasutada, jäädi kelguilma ootama. Kasvatajad loodavad, et kui lumi, mägi, tuub ja Viktoria lõpuks kokku saavad, õnnestub ka kelgutamine.

Jõulumaa Maeru metsas: jõulutaat Kusti ja soovide puu

Ühe pere vahvad jõulumuljed pani kirja noor Tartu ülikooli füüsikatudeng Valle. Kasvataja arvates on noormehe emotsioonid üsna väljapeetud, kuigi tegelikult oli sel päeval möllu täiega, nagu ikka noortekodus, kus plaanitakse üht, aga siis hakkab juhtuma hoopis midagi muud. Selles peres algas kõik sellest, et eelmisel õhtul pidi noorte jõulupuul olnud pseudonüümid pakkidel välja vahetatama õigete nimede vastu, aga ajapuudusel jäi see tegemata.

Jõuluvanaga oli kokku lepitud, et kingitused jagatakse laiali jõulumaal Maerus. Pereema mõtles lastele välja loo, et „õige“ Korvatunturi jõuluvana saan läks teel ümber ja kõik kingid pudenesid metsa laiali, kust õnneks keegi Kusti need oma päkapikkudega üles korjas. Ent see Kusti tuli nüüd üles leida! Nüüd kulus segadus nimedega marjaks ära. Õnneks suutis pereema ikka kokku panna, kes need Gertrudid ja Gunillad olid, nii et kõik lapsed said ikka õiged kingid. Naljakas ikka, kuidas jõulude ajal ka täiskasvanud lasteks muutuvad, tõdes pereema.

Selle jõuluõhtu sündmused kirja pannud 20-aastane Valle kirjutas aga nii:

„Selleaastane jõuluväljasõit oli erinev kui eelnevatel aastatel. Nagu traditsiooniks on saanud, panid kõik noored ennast ilusasti riidesse. Sigin-sagin oli täitnud kogu maja, käidi teineteise juures lipsusõlme või soengut tegemas. Peatselt olid kõik valmis jõulusöömingule minema ning jäi vaid oodata.

Kui buss maja ette sõitis, kiirustasid lapsed läbi lume autole, noortekodu juhataja Marika manitses, et me soojalt riidesse paneksime. Tekkis segadus, miks on vaja sööma minemiseks panna soojalt riidesse, kuid käsk on täitmiseks. Kuna jope oli jäänud Tartusse, panin voodi alt leitud kasuka selga. Kaaslastes tekkis elevus, sest olin reaalselt riietusega üle pingutanud. Kasukas oli hea mõte, sest taevast langes paksu laia lund.

Vurasime pool tunnikest lähedalasuvasse restorani, kõigil olid kõhud tühjad ning ülemeelikult mindi einelauda. Roog oli juba lauda toodud ning noored rahunesid maha ja hakkasid usinalt mugima. Jõululauaks harjumuslik kartul sealiha ning hapukapsaga. Kõhud täis, päeva oodatuima osa juurde – kingid. Selleks viidi meid linnast välja. Sõit sinna tundus igavikuna, kuid kohale me lõpuks jõudsime.

Tee ääres ootasid päkapikud ning siis jõudis kohale Marika öeldud „Pange soojalt riidesse!“. Jalutasime lagedale metsaga ümbritsetud alale, kus ainsaks valgusallikaks olid tõrvikud. Jutukad päkapikud jagasid soovijatele tõrvikud ning võisime astuda tundmatusesse päkapikkude järel. Nähtavus oli kesine ning päkapikud instrueerisid olema tähelepanelikud.

Ei läinud kaua, kui esimene tõrvikuga noor leidis puu küljes oleva kellukestekorvi. Saime igaüks kellukese käe ümber, mille helide saatel rännak jätkus. Tee jõuluvana majani oli täidetud selliste vahepeatustega, mis ei lasknud põnevusel raugeda. Huvitavamad neist kommipuu, kus sai suu magusaks ning soovidekaev, kus sai südamesoovid südamekujulisse kivisse panna ning seejärel kivi koos kõigi soovidega kaevu lasta, et see soovid laia maailma laiali viiks. Ootamatult olime jõudnud jõuluvana Kusti majja. Üle läve astudes tervitas jõuluvana isiklikult igaüht. Koheselt hakkasid silma jänesed, kes teistegi pilke võitsid.

Hakkasime kinke jagama. Olin üks esimesi, kes kingi kätte sai, kuid otsustasin teadmatust koduni pikendada, et alles seal kink avada. Nii käisid teisedki laulu või tantsuga kinki lunastamas. Kingid käes, tegime ühispildi. Väga tore jõuluüritus oli, mis meeldis nägude järgi otsustades paljudele. Tuli aeg koju sõita, jõuluvana ning päkapikud olid tulnud meid samale platsile, kus algselt kogunesime, ära saatma. Lumesadu ei olnud jäänud grammigi nõrgemaks, kuid see tol hetkel ei seganud. Tagasisõit koju möödus kiiresti ning peale minu oli veel teisigi, kes esimese asjana oma paki lahti harutasid. Loodetavasti on ka järgnevate aastate üritused sama meeldejäävad.“

Pavel: „Nüüd ootan suve, et näha vees ka väikseid kalakesi!“

Ühes peres pakkus suurt elevust eelkõige see, kuidas 3-aastane tulesäde Johanna reageerib oma pakile, millesse mahuks sisse üheksa temasuurust pisikest tüdrukut. Johanna pidas oma kott-tooli esialgu palliks. Kui asja olemus talle selgeks sai, hüppas ta selle peal rõõmsalt ja mängis meritähte. Ka õhtuse lastesaate ajal mõnules tüdruk oma uues mugavas toolis.

10-aastane Pavel oli väga rahul oma vee all hingamise toru ja ujumisprillidega. “Ma tahtsin seda ammu saada, et vaadata basseinis vee sees. Nüüd ootan suve, et näha vees ka väikseid kalakesi!“ kirjutab ta jõulukinkide tagasisides.

11-aastane Eliise ootas väga oma käekotti, kohe peoõhtul pistis ta sinna oma telefoni ja rahakoti, tõstis nina püsti ja tundis end „täitsa täiskasvanuna“. 8-aastane Karoliine sai uue koolikoti, mille juures osutusid kõige olulisemaks valged liblikad lukkude küljes. Õnnelik tüdruk arvas selle peale, et koolivaheaeg ei peakski nii pikk olema…

Aastane Romina, kelle jõulusoovis seisis, et tüdruk on kohalik meister kastidesse pugemises, sai kena puidust käru. Jõuluõhtul abistas ta oma käru kokkupanekul sellega, et tassis juppe mööda tuba laiali. Kui käru sellest hoolimata ikkagi valmis sai, ronis ta sinna sisse ja laskis muljetavaldava järjekindlusega end suurematel sõidutada.

16-aastane Viktoria sai just selle lõhna, mida ta tahtis – Rihanna „Roque’i“ parfüüm pidi iga pihustusega talle järjest enam meeldima. Kui 17-aastase Kairi Hugo Bossi Femme’i lõhn oli esialgu „hea“, siis varsti oli ta juba „väga hea“ ja siis „parim“. Et seda rõõmu oli vaja ju perega jagada, oli maja ülemisel korrusel jõuluõhtul natuke keeruline hingata…

Mõned suuremad poisid olid üllatunud, et said kingiks kurgi-näoveed. Käidi küsimas, et kuhu seda panna ja kas seda juua ka võib, kui see on kurgist tehtud. Peale sotsiaaltöötajatelt saadud kasutusinfot olid nad kindlad, et tüdrukutele meigi eemaldamiseks nad seda küll ei anna ja kui see teeb näo ilusaks ja värskeks, siis hakkavad nad ise endid hommikul ja õhtul värskendama. Ainsaks suureks probleemiks jäi nüüd, et kust hankida vatipadjakesi näo puhastamiseks…

Jõuluõhtu hommikumantlis ja kingituse kasvatajale kinkimine

Noore daami Kadi hommikumantli headuses ja pehmuses said kõik veenduda juba jõulupeo ajal, sest osa sellest peenikesest pidusöögist veetis tüdruk hommikumantliga lauas istudes.

12-aastase Martini sooviks oli saada käekell. Kingitud kell on väga ilus ja praktiline ning Martinile meeldib eriti see, et kell on veekindel. Koos kasvatajaga otsustati siiski, et veenõus kella igaks juhuks uputama ei hakata, vaid seda tuleb kanda randmel, nagu ette nähtud.

3-aastane Ruslan sai vahva autode komplekti, kommi ja punase motika. Õhtu läbi mängis väikemees oma uute autodega ja demonstreeris, kui kaugele tagasitõmbe mehhanismiga autod sõidavad. Ruslan tahtis kasvatajaga oma suurt rõõmu omal moel jagada ja pakkus talle oma motikat kingiks, et siis saavad nad koos mängida.

7-aastane Roman jäi õhtul, kui teised kelgutama läksid, tuppa oma vahvat robotit kokku panema. Kui teised õuest tulid, võttis rosinasilmne väikemees kõiki koos omatehtud lego-robotiga vastu.

Kasvatajad tõdesid, et soovitud-oodatud jõulukingid aitavad leevendavad laste koduigatsust jõulude ajal; konstruktorid aitavad arendada tehnilist taipu ja kosmeetikatooted lisavad noortele enesekindlust ning õpetavad hoidma puhtust ja jälgima oma välimust.

Kärolin: „Super-kingitus, super-kingitus!”

5-aastased Kristo ja Anton, kes on suured sõbrad ja toakaaslased, said endale legoklotsid, mille üle nad olid üliõnnelikud. Kõik need valati oma tuppa vaibale laiali ning õhtu otsa ei kostnud sealt toast enam piuksugi. Pooleteiseaastasele Kaarlile tõi jõuluvana suure auto, mille peale sai ise istuda ja seal ta veetiski kogu oma õhtu. Isegi õhtusöögi sõi laps oma auto seljas istudes.

12-aastasel Kärolinil, kes on saate „Meie aasta Siberis“ suur fänn, sai jõuludeks samanimelise raamatu. „Super-kingitus, super-kingitus!” ütles ta vaid ja juba ta oligi läinud oma tuppa raamatut lugema.

12-aastane Kris, kes on suur droonidehuviline, ootas hinge kinni pidades oma kingituse kättesaamist. Muidu jutukas poiss, kes kommenteerib kõike ja keda jagub kõikjale, oli terve selle aja täiesti vait. Kui tema pakist tuli välja oodatud puldiga helikopter, jagus tal silmi ainult sellele.

11-aastane Kelly sai jõuluvanalt täispuhutava kelgu ehk tuubi. Neiu oli väga õnnelik, just selle pärast, et see on päris tema oma. Kelguga käis ta väga õrnalt ümber: põrandale panna ei julenud, kuid siiski pumpas selle kiiresti täis, et näha, kuidas see välja näeb.

11-aastane Saskia ootas jõuludeks sellist Barbiet, kelle juukseid saab kammida, ning keksis rõõmust, kui unistus paberist välja koorus. Pärast jõule pani ta kasvatajate vastupidavuse proovile, tulles iga 10 minuti tagant oma toast välja, demonstreerides nuku uut soengut ja selle tegemise tehnikat.

Äkki ongi päris jõuluvana…

Ühe kodu lastele olid need jõulud erilised veel selle poolest, et enne jõule oli igaüks saanud jõuluvanalt personaalse kirja. Kasvatajatest päkapikkude abil teadis ühe heategevusühingu jõuluvana kõigi laste edusamme viimasel aastal ja kirjutas igale lapsele just sellest, mis talle korda läks. Kirjad olid niivõrd tõetruud, et väiksematel ei tekkinud vähimatki kahtlust, et see oli päris jõuluvana, kes neile kirjad saatis. Ja et jõulumuinasjutt ei puruneks (vähemasti pisemate jaoks), siis sosistasid päkapikud ka külla tulnud jõuluvanale kirjadest, nii et jõuluvana sai igaühe käest üle küsida, kas kiri ikka jõudis postiga kenasti kohale ja on läbi loetud.

Jõulurõõm ja soovide täitumine poetas mõne suuremagi lapse hinge väikese kahtluse, et mine tea, äkki ongi päris jõuluvana… Enamik lapsi olid oma kinkidega väga rahul, kõik said just selle, mida soovisid – aga eks päris jõuluvana peabki ju teadma väga täpselt kõiki laste unistusi ja soove.

Soovitud jõulukingid tõstsid laste tuju ja nii mõnigi laps avastas endas parema mina, mis tegi heasoovlikumaks ja virgemaks. 11-aastane Ira oli oma MP4-mängija üle üliõnnelik – nüüd on see tantsuhuvilise tüdruku lahutamatu kaaslane. Ira oli terve õhtu heas tujus ja kasvatajatele kõige suurem abiline pärast pidu kõike koristama, mis tegi pereemale suurt heameelt just seetõttu, et tavaliselt ei taha tüdruk koristamisest mitte midagi kuulda.

Artjom: „Koos mängimine muudab meid lähedasemaks“

8-aastane Nikita veetis peaaegu terve õhtu oma uue puldiautoga mööda tube ringi kihutades. Puldiautot ei ole tal varem olnud. Kuna Nikital on kombeks oma asjade eest hästi hoolt kanda, siis sai uuele autole ka karbist kodu ehk garaaž kohendatud, kuhu auto saaks ööunele minna.

Nikita 13-aastane vend Artjom võttis aga oma lego-autot kokku pannes noorema venna kampa ning hakkas kohe vanema venna kombel Nikitat õpetama, kuidas see kokkupanemine täpselt käib. Nikita vaatas ja kuulas hoolega, kuidas Artjom kokkupanemise õpetust luges ja näitas, kuhu miski osa käib. Artjom ütles: „Mulle väga meeldis tänane pidu ja jõuluvana, kes saatis kirja ja täna kinke jagas. Mulle meeldivad jõulupeod, saluut ja ehitud kuused. Ja jõulude puhul meeldib mulle veel see, et linn muutub ilusaks, kõik inimesed armastavad jõule ja meil on vaheaeg. Kingitus rõõmustas mind, mulle meeldib konstruktoreid kokku panna ja ma saan ka oma väiksemale vennale õpetada neid kokku panema. Koos mängimine muudab meid lähedasemaks.“

14-aastane Maksim oli rahul, et sai just sellise dušigeeli-lõhna komplekti ja lubas hakata iga päev seda kasutama ja ka korralikumalt (see tähendab iga kord) trennis käima.

Afinale meeldib väga joonistada. Jõuluvana tõi talle joonistustarbed – nüüd tüdruk muudkui joonistab, teeb kaarte ja joonistusi kingitusteks.

3-aastane Katja sai jõuluvanalt kingituseks nukuvoodi, 2-aastane Ruslan aga uhke mänguauto. Päevatädi aitas nukubeebi voodit kokku panna ja autot pakendi küljest lahti kruvida. Koos asetati voodipesu beebi voodisse teki alla ja vaikselt-vaikselt viidi voodi elutoast laste tuppa, sest beebi ju magas! Ruslan sõitis ettevaatlikult toas oma uue autoga ringi ja enne magamaminekut pani selle ilusasti voodi kõrvale autounne.

11-aastane Owe on väga rõõmus selle üle, et ei pea enam sõitma õe roosade uiskudega. Tal on nüüd sinised oma rullikad. Poiss ootab väga kevadet ja puhast asfalti, et minna parki uisutama

14-aastane Kerli valis kingituseks fööni ja pakist tuligi välja uhke valge föön. Nüüd saab oma välimuse eest hoolitsev neiu ennast välja minnes kiiresti korda teha, et ei peaks kuhugi lippama poolmärgade juustega, nagu seda enne mõnikord juhtus.

Sergei veidra kujuga pakk ja Artjomi uljas soolonumber

Mõnes kodus rääkisid kasvatajad suuremate lastega ka sellest, kustkohast jõuluvana kingitused tegelikult tulevad. Kasvatajate arvates on oluline, et noored mõistaksid, et midagi ei saa niisama, vaid keegi annab selleks oma raha. Üks kasvataja kirjutab: „Teismeline Meelis on küll teadlik sellest, et inimesed annetavad raha selleks, et heategevusfond saaks lastele kingitused osta. Samas ei oska ta sellest lõpuni aru saada, sest kogu tema teadlik elu on olnud katus peakohal ja toit laual (varasest lapsepõlvest on alateadvuses ilmselt ka teisi kogemusi, aga teadlikult ta seda ei mäleta) ja ta ei suuda tajuda seda, milline on ühe tavalise pere elu. Kus on rohkem või vähem pidevalt mure selle pärast, kuidas rahaliselt hakkama saadakse ja kus lastele jõulukinkide ostmiseks tuleb võib-olla kõhu kõrvalt kokku hoida jne.“

Kui suuremad oskavad asjade üle arutleda, siis väiksemate eest räägivad kõige selgemat keelt nende ilmed ja teod. 7-aastane Sergei oli oma perekodus esimene julge, kes jõuluvanale luuletust läks lugema. Kui ta alguses pakki nägi, siis vajus poisi nägu veidi viltu ja ta arvas, et tegemist on mingi jamaga – nii imelik ja suur paistis see piklik pakk! Kuna Sergei ise ei osanud sügisel mingit kingisoovi välja mõelda, siis tema soovi pani poisi suurt spordihuvi arvestades paberile pereema ja nii oli see pakk nüüd Sergeile üllatuseks. Ja esiti tundus, et vist ka pettumuseks… Aga kui sealt tulid välja suusad ja kepid, siis oli vaimustus siiras ja suur. Ja tundus, et teisedki olid pisut kadedad. Igal juhul arvas Sergei, et suusad aitavad tal paremaks sportlaseks saada. Järgmisel päeval, kui esimesed katsetused suuskadel ka juba tehtud, arvas poiss, et hakkab suureks saades just suusatajaks.

10-aastane Artjom üllatas kõiki sellega, kuidas ta julgelt teisena jõuluvana juurde astus ja teatas, et tema tahab nüüd jõuluvanale tantsida. Tavaliselt on ta sellistes olukordades pigem natuke eemal ja vaatab pealt, kuidas teised esinevad, aga seekord esines ta täiesti omal initsiatiivil vahva kohapeal improviseeritud tantsunumbriga. Muusikaline kuulmine ja rütmitaju on poisil väga hea, nii et number sai vägev! Ja eriti vahva oli vaadata, kuidas ta iseennast ja teiste tähelepanu seejuures täiega nautis.

Janne: „Ma tõesti ei uskunud, et jõuluvana minu soovi loeb, aga ta luges ju!“

Ühes peres avastati suure ärevusega jõuluvana oodates, et jõulutaadile ei olegi ju tooli – kuhu ta siis istub? Koos leiti sobiv iste, mis paigutati kuuse alla, ent jõulutaat ei tulnud ikka veel… Seejärel otsustasid lapsed, et kuna lasteaias tuleb jõuluvana alati siis, kui nad teda koos hüüavad, siis tehtigi proovi – avati aken ja hõigati koos jõuluvana. Oh seda imet – juba kolme hüüde peale ta oma väikese saaniga paistma hakkaski!

Janne, kes tellis endale MP4, oli kingitusele superõnnelik: „Ma tõesti ei uskunud, et jõuluvana minu soovi loeb, aga ta luges ju, sest ta ei oleks osanud muidu kinkida mulle täpselt sellist MP4, mida ma tahtsin. Ma olen seda isegi unes näinud!“ Kasvataja ütles, et tüdrukule annab see kink võimaluse end erilisena tunda ning siiras rõõm ja rahulolu, mida tüdrukust kiirgas, oli meeliülendav vaatepilt.

Väga püsimatu loomuga 10-aastane Deniss jäi oma legoga kohe tükiks ajaks omaette ja muudkui nokitses. 7-aastane Katja ja 5-aastane Kärola aga panid tööle kaks erinevat juuksurisalongi ning nii käidi üksteise juures juuksuris – lapsed olid oma nukumajandusega väga rahul.

Ja juba järgmisel päeval said ka kasvatajad 15-aastase Kiira käest, kes sai jõuluvanalt küünekaunistused, uued uhked küüned. Kasvatajad nägid, et lapsel on selle tegevuse peale tõesti annet – kui esialgu tundus, et neiu soovib jõuluvanalt lihtsalt midagi poppi, siis see, millise pühendumise ja rõõmuga noor maniküürija tegutses, näitas, et tegu on igati arvestamist väärt hobiga.

10-aastane Siret on alati endale pidulikel puhkudel ka piduliku soengu teinud. Jõuluvanalt kingituseks saadud vahvellokitangide abil said kõik maja tüdrukud juba järgmisel päeval endale samuti kaunid soengud.

Triin: „Nüüd ei hakka mul enam kunagi igav“

17-aastane Sten-Robin, kes võtab aktiivselt osa Kaitseliidu tegevusest, soovis oma varustust täiendada veekotiga. Jõuluvana tõigi talle soovitud kingituse ja noormees tundis selle üle suurt heameelt. Kohe demonstreeris ta oma kingituse kasutusvõimalusi kõigile ja pereema hoidis hinge kinni, et mis siis juhtub, kui kott laiali laguneb – siis on ilmselt kõik kohad vett täis. Aga kõik toimis, nagu peab.

16-aastane Heldur, kellele viimasel ajal kõik asjad kipuvad väikeseks jääma, proovis kindluse mõttes oma suusasaapaid kohe jalga ning oh õnne – need olid parajad!

14-aastase Jaanika suur unistus oli föön, sest neiu paksud juuksed nõuavad kuivamiseks palju aega. Jõuluvana pakist ilmuski välja superilus ja kvaliteetne, mitme otsaga valget värvi föön. „Valge on just see, millest unistasin, arvasin, et saan mingi tavalise musta!“ rõõmustas Jaanika.

11-aastase Triinu kingitus oli aga hoopis teisest valdkonnast. Triinule meeldib vaadata, kuidas helikopterid kõrgel taevas lendavad. Ta soovis jõuluvanalt puldiga helikopterit ja saigi selle. „No minu kingitus on ikka superlahe asi. Nüüd ei hakka mul enam kunagi igav. Saan oma ägedat helikopterit lennutada. Minu kingitus meeldis teistele ka ja nad ootasid järjekorras, et proovida. Nüüd on olnud ikka igal hommikul kohe esimene asi mõelda, et kus helikopter on. Minu 15-aastane vend ütles kohe, et tema tahab ka sellist,“ kirjutas Triin.

Luule – see ei tule tuulest!

Jõulusalmi lugemine polegi nii lihtne, kui see pealtvaatajatele tundub. Aga peres, kus on väikesed ja suured koos, on abi varnast võtta: kui väiksematel põngerjatel salm segi läks, luuletasid suured ise edasi. Nalja sai palju ning lastel olid nii õnnelikud näod, kui nad oma paki kätte said.

Pooleteiseaastane Feliks sai jõuluvanalt käimisraami. Väikese poisi silmad läksid oma uut „sõiduriista“ nähes suureks kui tõllarattad – mudilase käed ja suu hakkasid korraga käima ja rõõmus lobisemine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Esialgu poiss küll pelgas pisut sellele sisse istuda, aga küll see julgus ka tuleb, sest poiss on hakanud kiiresti arenema ja asju juurde õppima.

14-aastane Egon kirjutas jõuluvanale, et ta vanad suusakepid on väikeseks jäänud. „Ma olen igal aastal käinud Otepääl suusalaagris, loodan ka sel aastal sinna saada.“ Kingitus käes, pakkis poiss oma suusakepid lahti ja läks pärast pidulikku jõululõunat suusatama. Kevin aga riputas kingiks saadud jõulutuled kohe väga kenasti oma tuppa üles – ka talle meeldis tema kingitus väga.

Magnuse ja Rasmuse merelkäik kraanikausis, Kelli kaisuloom, Tiina molbert ja Reeda köök

10-aastane Magnus ja 11-aastane Rasmus on vennad, kelle kirjades jõuluvanale seisis, et poisid on väga kurvad selle üle, et nad pole kunagi saanud paadiga merel käia. Mõlema poisi suur soov oli saada jõuludeks puldiga laev, et sellega oma tulevaseks meremehekarjääriks valmistuda. Jõulupakis olidki puldiga veesõidukid, mille üle poisid olid väga õnnelikud. Kuigi talvel pole nendega midagi teha, plaanivad nad juba, kuidas laevadega maja kõrval olevas järves võidu rallida. Seni võib laeva mootorit katsetada ju ka kraanikausis!

13-aastase Kelli lemmikuteks on karvased ja nunnud loomad. Sestap soovis ta jõuludeks veel üht suurt karvast kaisut ja oli väga rõõmus uue pehme sõbra üle – kuigi tal on neid terve voodi juba täis, pole tüdruku jaoks neid kunagi liiga palju.

8-aastane Tiina kirjutas jõuluvanale, et tunneb puudust molbertist ja värvide segamise paletist. Jõuluvana täitiski tüdruku soovi ning noor kunstnik maalis uue molberti taga juba samaks õhtuks mitu uhket pilti.

8-aastasele Reedale aga meeldib nukkudele süüa vaaritada. Jõuluvana teadis täpselt, mida teha – mängu-jäätisemasin ja küpsetuskomplekt ning voolimismass tegi tüdruku õnnelikuks ja nukud said kõik uhkest pidusöögist kõhu täis.

Liis: „Näed, kasvataja, nüüd läkski mul meik laiali…“

Ühes kodus ei leidnud ähmis jõulumees kohe õiget ust üles, koputades igaks juhuks kõikidele ustele. Viimaks leidis ta õige sissepääsu, mille juures lapsed teda ootasid. Lapsed olid aga oma etteasteteks valmis: lugesid luuletusi, tegid kätekõverdusi – kes mida oskas –, nii et jõuluvanal kippus suu puhuti suurest üllatusest lahti jääma.

13-aastane Kenneth otsis pärast jõuluvana külaskäiku agaralt plaadimängijat – keegi ei saanud aru, milleks tal seda vaja läheb, aga siis tuli välja, et ta oli kingituseks saanud oma suure lemmiku Ott Leplandi plaadi, mida ju PIDI KOHE kuulama.

11-aastane Karina unistas rooliga kelgust. Just selle ta saigi – kelk oli pakis küll lahtivõetud kujul, aga tubli tüdruk otsustas selle ise kokku monteerida. Läks aega, mis läks, aga asja sai! Tüdruk oleks kohe ka mäe peale läinud, et proovisõitu teha, aga kasvatajad suutsid ta ümber veenda: väljas oli juba pime ja kelgutamisega tuli järgmise päevani oodata.

15-aastane Karl oli väga õnnelik oma elu esimese PÄRIS OMA telefoni üle – enne olid tal olnud teiste vanad. 18-aastane Kadri uuris usinalt oma kosmeetikakomplekti ja teatas õele, et järgmisel päeval läheb kohe meikimiseks lahti. Ja üleüldse võiks vaheaeg läbi olla, sest siis saaks koolis teistele kinki näidata.

15-aastane Liis sai oma lemmiku Isac Ellioti plaadi. Kinki lunastas ta päkapikult vahva lauluga. Liisi silmis helkisid õnnepisarad ja ta ei püüdnudki neid varjata, sõnas vaid naljatades, et „Näed, kasvataja, nüüd läkski mul meik laiali…“

2-aastase Karli kaisus aga sai sel jõuluõhtul kindla koha ja kuhjaga kallisid uus kaisukaru.

„Kui ma suureks saan, kas ma võin ka annetada?“

Ühe pere kasvataja kirjutas, et paar vanemat tüdrukut, kes olid teadlikud, et kingid on teinud SEB Heategevusfond annetajate kaasabil, uurisid, et mida see fond teeb. Kasvatajate selgituse peale küsis üks lastest, et kui tema suuremaks saab ja endale raha teenima hakkab, siis kas tema võib ka annetada. Vastuseks saadud jah-sõna peale noogutas neiu mõtlikult pead.

Õue jäid punakuue külaskäigust maha modernse saani jäljed, tubadesse aga rõõmsad lapsed, toimetamas jõulutaadilt lunastatud kingitustega. Pärast seda, kui Kati oli oma paki avanud ja silmanud haldja võlukeppi, viskus ta tänutäheks lausa jõuluvanale kaela. Säde Kati silmis oli sedavõrd siiras ja õnnelik, et isegi paljunäinud jõuluvana imestas nii suure tänulikkuse üle.
19-aastase Erte hobiks on suurte puslede kokkupanemine. Ta sai kingiks 1000-tükilise delfiini pildiga pusle. Paari päeva pärast oli hiigelpusle karbis sadakond tükki vähem – aga oh ei, need polnud kadunud, vaid vastupidi: „puslemeister“ oli kokku saanud juba umbes sajast osast koosneva pilditüki. Kasvatajad naljatlesid, et Erte oleks justkui ära kolinud. Tegelikult oli ta aga oma toas hõivatud pusle kokkupanemisega.

Lugemishimuline 11-aastane Henriette rõõmustas tohutult uue raamatu üle. Tema on üks neist noortest, kes kõikide tehnikavidinate keskel oskavad hinnata raamatuid ja neid ka vabal ajal loevad. Henriette sai kingiks jõululuuletuste ja -juttude kogumiku. „Nüüd ma ei pea enam kogu aeg kasvatajaid paluma, et nad mulle luuletusi otsiks. Nüüd on mul kõik ühes,“ rõõmustas ta.

Märdi „kaks hurraad ühes kingis“ ja Eveli esimesed sõidumeetrid

14-aastane Märt on poiss, kelle jõulukingi kohta võib öelda „kaks hurraad ühes kingis“. Ta oli nii õnnelik oma soovi täitumise üle: jõuluvana kotist lipsas välja kinkepakk, millel peal Märdi nimi ja sisuks käekell. Teine emotsionaalne hetk oli poisil 26. detsembril, kui seda käekella lähemalt uurima hakati: „Vauu, sellel on peal lisaks kellaajale ka stopper, taimer, äratus ja kalender?!“ Märt hakkas seda nimetama korralikuks spordikellaks.

Ühe kodu „kõige-kõigemaks“ ehk kõige populaarsemaks kingituseks osutus 4-aastase pesamuna Eveli tõukeratas, mille väiksus ja mugavus võimaldavad sellega kenasti ka toas sõita. Pärast jõule läbis Eveli oma tõukerattaga üldse taoliste sõiduvahendiga esimesi meetreid. Nii et siinkohal võib hea annetaja ennast uhkena tunda – ta küll ei kuulnud Eveli esimesi sõnu ega näinud noore printsessi esimesi samme, küll aga võib ta enda omaks lugeda teadmist, et esimesed sõidumeetrid ja kogemused toimuvad tüdrukul just selle kingiks saadud tõukerattaga!

Päästekopterite komando ja täpselt õige CD

Neli sama pere last (Renno, Quentin, Hans ja Mihkel) said jõulukingiks puldiga helikopterid. Neid poisse seob üks omapärane huvi – päästmine ja päästetöödega seonduv ning poisid osalevad ka noorpäästjate laagris. Kingitud helikopterid võimaldasid luua uue üksuse – päästekopterite komando! Lihtsalt geniaalne, mille nad välja mõtlesid. Kasvatajal on rõõm näha, mismoodi lapsed üheskoos panevad juhtumite väljamõtlemiseks ja legendi loomiseks tööle oma fantaasia ning mängu sujumiseks sotsiaalsed oskused. Mine tea, ehk on see mõnele mängijatest kunagi PPA lennusalgas töötamise aluseks!

17-aastasele rahutu käitumisega Kuunole sobib tema kingitus – lõbusa muusikaga CD – aga väga hästi rahunemiseks ja muusikale keskendumiseks. Kuuno on muusika osas üsnagi valiv, seepärast on imekspandav, kuidas CD-valiku teinud isik on osanud noormehe tundeid mõista. See muusika on täpselt poisi eelistus!

Väikesed erilised kingid ja suur rõõm

12-aastane Christer mängib vaid omaette ning soovib väga koputada ja asju raputada. Kingipakis oli vahva komplekt haamri ja muude tööriistadega, mis teda rõõmustas ja kohe tegutsema pani. 8-aastane Hanna armastab muusikat ja talle meeldib helisid tekitada, kingipakist välja tulnud väike süntesaator valmistas tüdrukule suurt rõõmu ja elevust. Avastamist jätkus terveks päevaks.
13-aastane erivajadusega Sven on väga rahutu poiss. Jõuluvana kinkis poisile erinevad rütmipillid, mille helid aitavad tal tasakaalu leida. Sven võttis kingipakist pillid välja ja asus tegutsema. Hiljem oli tükk tegu, et muudele tegevustele üle minna.

19-aastane Boriss sai jõuluvanalt väga vajaliku kingi – pardli. Esmapilgul ei saanud ta kohe aru, millega tegu, kuna varasem kogemus sellise aparaadi osas puudus.

7-aastane Anete ootas jõuluvana väga. Kingitust avades oli ta suures vaimustuses ja keksis rõõmust – kassaaparaat oligi veel puudu! Peale jõuluvana külaskäiku käis poemängimine nii usinalt, et teisteks tegevusteks polnud enam mahti. Anete tutvustas kõigile, kuidas mäng käib ning kutsus ka teisi mängima.

6-aastane Lizette on pime tüdruk, kes oli oma kingist – rääkivast koerast – täiesti võlutud, ta oskas kohe õigele nupule vajutada, et mänguasi rääkima hakkaks. Tüdruk võttis koera ja puges sellega oma voodisse peitu, et suhtlust koerakesega omaette nautida.

15-aastase autohuvilise Markuse pakis oli punane puldiga juhitav Ferrari, millega saab põnevaid liiklusmänge mängida. 13-aastane Maxim sai aga tuntud eesti lastelaulude plaadi. Ta oli väga rõõmus – kilkas ja naeris, kui muusika mängima läks. Sellest pärastlõunast sai nagu väike laulupidu: need, kes oskasid, laulsid kaasa.

12-aastane Mark sai kingiks nahkkindad. Ta pani need kohe kätte ega olnud enam nõus kinnastest loobuma – kuni lõpuks sai ta need ka õues järele proovida.

Mitte rikkad, vaid suure südamega

Ühes kodus küsisid lapsed, kas annetavad ainult rikkad inimesed, kellel on palju raha. Nad said teada, et annetajate hulgas on väga, väga palju neid, kes ei ole rikkad, vaid suure südamega inimesed, kes hoolivad abivajajaist.

12-aastane tehnikahuviline Martin sai kingituseks puldiga helikopteri. Kannatamatult harutas ta pakilt paberi ja kiirustas kohe mängima. Koguni koogiisu oli kadunud! Terve õhtu lennutas Martin seda aparaati. Laadis ja lennutas.

17-aastane Karl oli soovinud MP3-mängijat, et kooliteel muusikat kuulata. Lähema poole tunni jooksul ei olnud poisiga võimalik kontakti saada. Pilk oli displeil ja „mureks“ oli see, et kohe on vaja mälu muusikat täis panna. Nii ta sel õhtul arvutis istuski.

15-aastane Richard sai poksikindad – nagu jõuluvanalt soovinud oli. Richard tegeleb spordiga ja eelmised kindad jäid väikeseks. Nüüd oli võimalus uued saada ja poiss on rahul: proovis kätte ja tegi mõned võtted, mis kuuluvad poksiringi.

Ander: „Nii vägeva spinninguga saan õhtul kala pannile panna!“

Ühes kodus valmistas jõuluvana saabumine palju elevust, sest kingikotid olid nii suured, et taat mahtus uksest vaevu sisse. Laste kilgete saatel võttis ta mugavas tugitoolis kuuse kõrval istet… Võttis istet ja hakkas rääkima pikast teekonnast ja rasketest kingikottidest…. Pikalt tal aga rääkida ei lastud – juba olidki pisikesed poisid-tüdrukud jõuluvana süles tema habet sikutamas. Taadil ei jäänud muud üle, kui asuda kinke jagama, sest särasilmad NII ootasid.
16-aastase Anderi kink köitis juba kingikotis poisi tähelepanu, sest see ulatus rohelisse ümbrisesse pakitult kotisuust välja. Pakis oli soovitud spinning. Poiss oli väga rõõmus: „Ma ootasin seda kinki väga, sest mulle meeldib kala püüda ja siiani oli mul vilets õngeritv. Nüüd vist unustan suvel vanaema juures viibides end päriselt mõne jõe või järve äärde. Nii vägeva spinninguga saan tegelda meeldiva hobiga ja ka õhtul kala pannile panna. Hing rahul ja kõht täis.“

14-aastase spordipoisi Janeki kingikarbist väljavõetud valged korvpallitossud köitsid kõigi tähelepanu. Janek pani need kohe jalga ja ta silmist paistis tõeline rõõm. Kui üks kasvataja palus salmi lugemisel lastelt abi, siis oli just Janek see, kes kohe jõuluvana ette tõttas ja bugi-vugit tantsides kõigile oma uusi tossusid demonstreeris, väljendades rõõmu saadud kingi üle. Poiss ütles, et läheb nüüd korvpalliklubi treeningusse väga hea tundega, jalas uued tossud.

12-aastase Andre rõõm oli suur ja siiras, nähes kingikotist välja võetud spordisärki. Andre ütles, et särk on äge ja talle see meeldib.

24-aastane Kati kirjutas jõuluvanale, et talle meeldivad väga küünlad, sest küünlatuli loob hubase meeleolu. Kui Kati oli paki avanud ja ka teised selle sisu näinud, peegeldus neiu silmadest suur rõõm. „Mu unistus täitus, nii ilusad ja nii palju küünlaid. Saan nautida küünlavalgust jõulude ajal, aastavahetusel ja ka siis, kui lihtsalt on tuju mõtiskleda küünlavalgel. Olen tõeliselt õnnelik ja kingiga rahul ning küünlaid jagub pikaks ajaks.“

Igatsetud spordikott, uhke käekell, printsesside pusle ja isiklik fotokas

15-aastane korvpallipoiss Anar näitas kõigile igatsetud spordikotti, mis on täpselt nii suur ja noortepärane, nagu ta soovis. „Lähen sellega meeleldi korvpallitreeningule,“ ütles ta. Teised poisid kiitsid ka Anari saadud kinki, mis pani poisi näo veel rohkem särama.

9-aastane Tatjana oli üliõnnelik, kui kingipakist käekella välja võttis ja selle kohe ka käele pani. Pluusivarruka tõmbas ta demonstratiivselt küünarnukini, et kell kõigile näha oleks. Tanja käis isiklikult oma kella kõigile näitamas ja teatas ka kellaaega. „Nüüd ma küll ei tohi enam hilineda,“ lubas ta.

7-aastane Aleksandra avas paki kasvataja abiga ja tema silmad ja terve nägu lõid rõõmust särama, kui avatud pakist vaatas vastu ilus printsesside pusle kaanepilt. „Kasvataja, nüüd mind ei ole olemas, sest nendega toas mängides olen väga vaikselt,“ sädistas ta.

13-aastase Natalja silmist oli näha siirast rõõmu: „Nüüd on mul isiklik fotokas. Päris pika jutuga paber on ka, pean selle läbi lugema ja selgeks saama selle aparaadiga pildistamise. Homme sõidan ratsalaagrisse ja sealt tulevad esimesed pildid meie lemmikutest hobustest ja meist, ratsanikest. Mul on väga, väga hea meel, et sain ihaldatud kingituse.“

Dmitri: „Hea meel on, et saan korvpallivõistlustel kanda silmapaistvaid tossusid“

4-aastase Liza pakk oli nii suur, et kasvataja pidi aitama seda kohale tõsta. Nähes kingipaki sees nukku ja nõusid, võttis tirts suure paki sees olnud väiksema kilepakendi sülle, tõttas rõõmsalt jõuluvana ette ja kilkas: „Minu nuku, minu nuku.“

10-aastane Dmitri sai jõuluvanalt paki ja sammus rõõmsa näoga seda lahti tegema. „Huvitav, Janekil olid valged tossud, millised võivad minu omad välja näha,“ küsis ta. Nähes punast värvi uhkeid jalanõusid, läks Dmitri nägu naerule, poiss võttis tossud karbist välja ja pani kohe jalga. „Kihvtid tossud, ja hea meel on, et saan korvpallivõistlustel kanda silmapaistvaid tossusid,“ teatas ta.

Avanud kingi, lõid Ele silmad särama. Ta proovis kohe pükste pikkust: „Päris parajad, must värv sobib minu punasekirju jopega,“ rõõmustas ta, lisades, et saab need varsti jalga panna, sest sõidab Ungarisse sumovõistlustele.

5-aastane Martin soovis jõuluvanalt kopaga traktorit. Just selle ta ka sai. Martin oli väga rõõmus ja asus kohe järele proovima masina liikuvaid osi. Rõõmu ja kilkeid oli palju, kui poiss masinat teistele näitas ja seletas, mis seal kõik liigub ning et suvel saab liivakastis sellega päriselt liiva tõsta.

2-aastase Anderi paki avas kasvataja ja kui sellest tuli välja armas loomake, kilkas ja jooksis väikemees mitu ringi, enne kui mänguasja kätte võttis. Loomake tegi auh-auh ja liikus jõuluvana jalge ette, Ander ja kõik teised väiksemad lapsed kilgates ja hüpates järel.

Peep: „Jõuluvana on väga hea inimene, tema ei unusta kedagi ära!

Ühes kodus käisid jõuluvana asemel päkapikud, kes poetasid säravad kingipakid salaja kuuse alla. Kõik olid käpuli ja ulatasid üksteisele kinke. Kostis küsimus: „Kas kodudes lapsed ka nii häid asju saavad?“ Sellele tuli Peebult tarkus: „Jõuluvana on ikka väga hea inimene, tema ei unusta kedagi ära!

13-aastane kodutütar Kerli vaatas oma kohvrit ning lausus suure ohkega: „Nüüd ei ole enam miski takistuseks, et õele külla sõita.“

Üks kasvataja kirjutas, et nende pere 17-aastane noormees, kes sai raamatu, tuli pärast tema juurde ning teatas: „Mulle tundub, et mul oli kõige mõistlikum kingisoov.“ Kasvataja kirjutab: „Jälgisin teda jõulupeol ning tabasin end mõttelt, et mõnel lapsel on jäänud lapsepõlve rõõm ja lust olemata. Ta läks ka jõuluvana juurde, sosistas talle midagi kõrva, jõuluvana noogutas ning siis istus ta jõuluvana põlvele ning tehti pilti (ise oli suurem kui jõuluvana)…“

Üks väike poiss, kes sai oma kallurauto, oli nii elevil, et teda ei huvitanud ei söök ega ringmängud, vaid puges oma autoga diivani taha. Ühel tüdrukul oli aga juba valmis ka kingisoov järgmiseks jõuluks: Monster High nukk.

Päkapikud on tõesti, tõesti olemas!

Ühes kodus astus jõuluvana tuppa ja ütles, et lapsi oli nii raske leida – lund pole ja jälgi ei näe, nüüd on ta väsinud, päkapikud aga on kadunud ja kingid jäid poolele teele maha, ei jõudnud ta enam neid vedada… Lapsed ehmatasid ära. 16-aastane Kätlin küsis kõva häälega: „Issake, mis siis nüüd saab, kõik ootavad ju kingitusi?!“ Siis aga teatas jõuluvana, et oh-oh-oh-hoo, vaadake, päkapikud on vahepeal sellepärast kadunud olnud, et kingid on kuuse alla toodud! Ja tõesti, seal olid kelgud, millel seisid kingipakid. Lapsed said aga sellest kinnitust, et päkapikud on tõesti, tõesti olemas! Kõik olid jälle rõõmsad ja tahtsid jõuluvanale oma salme lugeda ja laulda.

13-aastane Jaan-Robert oli kärme ja pakk sai üks-kaks avatud: ohoo, mobiiltelefon, nüüd saab kõigile helistada ja teada anda, mis toimub ja mis jõuluvana tõi! 2-aastane Ketu vaatas suurte silmadega oma uut nukku ja kallistas siis kõvasti, kõvasti ning tahtis kohe ka järele katsuda, kas on päris silmad, sest need liikusid.

19-aastane Rando leidis oma pakist ihaldatud suupilli ja proovis kohe ka mängida. Hetkeks tekkis vaikus, sest Rando suutis pillist välja võluda väga ilusa loo ja oli ise väga õnnelik. 12-aastane autistist poiss Robin oli aga oma häält tegeva koeraga nii ametis, et ümbrus ununes ja ta naeris ja silitas oma koerakest.

Ratastooli-lapsed said oma kinke nautida siis, kui kasvatajad olid tulukesed ja vilkuvad asjad nii voodi juurde sättinud, et lamades sai värvide mängu nautida. Martin kilkas ja oli väga rõõmus, et tuled vilkusid.

Eriti rõõmsad ja elevil olid need lapsed, kellel turvakodus möödusid esimesed jõulud. Nende soovid olid täitunud ja ilmselt nad ise veel väga ei saanudki aru, et seekord olid neil teistmoodi jõulud, mida nad enne kogenud ei ole.

Kallid kasvatajatele salmi asemel ja nakkav elevus

Ühes kodus suuremad lapsed kingituse kättesaamisel luuletusi ei lugenud, vaid tegid kasvatajale suure kalli ja andsid lubaduse, mida uuel aastal paremini teha. Mõni laps lubas rohkem köögis toimetada ja erinevaid toite valmistama hakata, teine oma tuba paremini korras hoida, nii mõnigi aga lubas uuel aastal paremini õppima hakata.

6-aastane Kristjan kahtles, kas jõuluvana ikka teab, et ta puldiautot soovib ja kordas oma luuletust. Kinkekaardi omanikud pidasid omavahel nõu, kellega koos ja kunas minna poodi vaatama, mida osta. 14-aastane Kelly oli väga rahul oma kõlaritega ja ütles, et tümpsu on omajagu.

Pisike Grethe-Ly, kes on alles nii väike, et päkapikkude ja jõuluvana olemasolust eriti veel arugi ei saa, oli sama elevil nagu kõik teised lapsed – ilmselt tuli see teiste rõõmsast meelest. Päeva lõpuks olid kõik väsinud ja nii mõnigi pisem läks magama koos kingiga või paigutas selle nii, et voodist sai seda näha.

Reinis: „Väga-väga-väga meeldis. Kohe väga-väga, väga-väga-väga!“

2-aastasel Tõnul võttis aega, et pakk lahti harutada. Kui mängutelefon pakist lõpuks paistma hakkas, läks tal suu kõrvuni, nägu nalja täis ja poisi suust kostis vaid üks suur „ohhoo!“. Jaana rõõm oli mitmekordne, sest ta leidis paki seest lausa kaks PinArti ja päkapiku. Ta arvas, et see on parim kingitus üldse.

3-aastane Juulia oli oma beebinuku suuruses pisut pettunud: see oli nukk nagu nukk ikka. Juulia ootas suuremat nukku – ikka päris beebi suurust. Isegi nime ei tahtnud piiga kohe nukule panna. Kuid hiljem magama sättides oli tükk tegemist, kuna kingitud nukk oli kadunud ning ilma temata oli uinumine võimatu. Kulus päris tükk aega, et nukk leida ja Juulia koos nukubeebiga magama sättida.

Seevastu 9-aastast Reneed hämmastas tema kingituse suurus väga. Suure paki sees oleks võinud olla mis tahes, ikka oleks see Renee õnnelikuks teinud. Aga oh seda rõõmu, seal sees oli kelk! Poiss ei hoolinud nigelast ilmast, pani end riidesse ja tormas õue oma uut sõiduriista katsetama.

12-aastane Cäroly oli oma föönist vaimustuses. Tüdruk sai kingituse, mis ei ole enam mõeldud väikesele lapsele ja tundis ennast noore naisena – küll see oli tähtis tunne! 6-aastane Renzo, kes sai tõukeratta, arvas aga, et SEE peab küll väga kallis kingitus olema – ikkagi tõukekas ju!

10-aastane Reinis ei jõudnud ära oodata, millal saab kingituse avada. Ta ütles vaid: „Väga-väga-väga meeldis. Kohe väga-väga, väga-väga-väga!“ Õhtu otsa pidid kõik oma päid hoidma, et ära hoida kokkupõrget puldiga juhitava „lennukaadervärgiga“.

„Nii suured?“ ja „täpselt parajad“ kingid

15-aastane Margus, kes oli soovinud suurte ratastega puldiautot, oli rahul: autol olid võimsad suured rattad, just nii, nagu Margus väga tahtis. Õnneks pidasid patareid suurele sõitmisele vastu ja auto töötas laitmatult ka järgmisel hommikul.

9-aastane Artur oli üllatunud, et talle on NII suur kingitus. Pakis oli rooliga kelk, mida saab ise juhtida.

16-aastane Roman soovis elektroonikapoe kinkekaarti. Peale kingituse avamist oli noormehel kiire minek poodi, nii et isegi pühadekook jäi söömata. Tagasi tuli Roman ruuteriga ja oli väga õnnelik oma valiku üle.

19-aastane abiturient Mai sai oma unistuste lokitangid vahvate otsakutega. Kõigepealt katsetas ta enda peal, hiljem lubas ka teistele erinevaid soenguid teha. Kingitus meeldis talle väga.

14-aastane Anton oli ülirahul, sest viimaks on tal lahendus koos sülearvutiga reisimiseks. Arvutikott oli täpselt paras ja hiir vägev – ilma juhtmeta!

Väike Mai sai kingituseks Muumimamma ja kaks CD-d „Rong see sõitis tšuhh, tšuhh“ lastelauludega. Õhtu oli sisustatud: varjupaiga lapsed tantsisid ühiselt plaadi saatel, toimus disko. Magama minnes võttis Mai Muumimamma kaissu.

Kai sai pildimängu ja raamatu „Väike mutt ja tihane“. Enne magama jäämist kuulasid Kai ja Mai hoolega unejuttu äsja kingiks saadud raamatust. 2-aastane Sander oli väga õnnelik suurte legoklotside üle ja võttis komplekti lasteaeda kaasa, et teistelegi näidata.

Ago: „Keegi soovis mulle head seda kinki tehes. Aitäh!“

Noortekodus peatuvad vanemliku hoolitsuseta noored elavad oma kommuuni moodi kodus pooliseseisvat elu, majandavad ise ja korraldavad kõiki igapäevaküsimusi ise. Peolauas oli neil hea aastat kokku võtta ja rääkida igasugustel elulistel teemadel. See on hea võimalus suhelda omavahel nii neil, kes veel noortekodus elavad, kui ka neil, kes on juba omaette korteris – rääkida iseseisva elu alustamisega seotud hirmudest, muredest ja muidugi ka rõõmudest.

Nii oli ka seekord õhtu meeleolukas ja jutuvada jätkus kauaks ja teemasid seinast seina. „Endisesse“ koju (kasuperre või asenduskodu perre) ei minda külla mitte sööma või kinki saama, vaid ikka enda poolt kinki viima. Kui asenduskodu noored kipuvad oma karmi elukogemusega vahel ohvri rolli kinni jääma, siis on tore näha, kuidas noored oskavad hinnata ka andmisrõõmu.

Arutades selle üle, mis on jõulude puhul oluline, arvas Ago, et hea söök peab laual olema. Aga lisaks söögile on olulised ka inimesed, see on aeg lähedastega koos olemiseks, kui muidu on kõigil väga kiire. Kuna Ago ei tule oma rahadega majandamisega veel kuigi edukalt toime, siis ta ei teadnud, kas saab oma vendadele jõuluks midagi kinkida. Ta arvas, et kui raha jätkuks, siis kingiks neile šokolaadid.

Räägiti ka uue aasta ootustest. Ago ootab uuelt aastalt normaalset elu, oskamata lähemalt täpsustada, mis olla võiks. Ta on psüühilise erivajadusega noor, kellel on raske muutustega kohaneda, seetõttu tähendab normaalne elu tema jaoks ilmselt kõige rohkem stabiilsust.

Kingiks saadud kellraadiot ootas Ago juba tükk aega. Tal oli hea meel, et saab nüüd muusikat kuulata. Kõige rohkem naudib Ago Eesti popmuusikat, eriti meeldivad talle Ott Lepland ja Birgit Õigemeel. Kasvatajad loodavad, et koos raadioga saab Ago taas oma toas ja oma voodis magada. Kuna ta pelgab vaikust ja üksindust, magas ta seni öösiti elutoa diivanil teleri seltsis, mis öö läbi mängis. Nüüd saab ta aga oma toas raadio mängima panna ja end seal kodusemalt ja julgemalt tunda. Ja kirja pani Ago sellised read: „Heategevus on hea asi. Need inimesed, kellel ei ole võimalusi kingitusi endale ja teistele osta, saavad vajaliku asja. Keegi soovis mulle head seda kinki tehes. Aitäh!“

Sandra: „See jõulukink aitas mind“

20-aastasel Raineril on kombeks tüdrukute soovide peale kohe reageerida. Jõuludeks lõi ta toa puhtusest läikima. Ka 19-aastasele Dimale mõjuvad tüdrukute soovid.

Dima kingitusega kaasnes äraarvamismäng. Harjumuse kohaselt ei tahtnud ta oma kingitust teistele näidata ja tüdrukud hakkasid arvama, mis ta sai. Sandra arvas esimesena ära, et need on kõrvaklapid.

18-aastane Sandra, kes soovis „Jõulusoovide puul“ raamatut filmikunstist, õpib režissööriks. Talle meeldib erialaseid teadmisi omandada ja neid praktikas kasutada. Peale bakalaureuseõppe lõpetamist soovib ta minna magistriõppesse kolmeks aastaks, millest kaks on Lissabonis ja Berliinis. Tal on annet keelte peale ja soov neid omandada. Sandra saigi raamatu, millest oli ammu unistanud ja jäi oma kingitusega väga rahule.

Ta kirjutab nii: „Ma sain jõuludeks Robert Stami raamatu „Filmiteooria“, mis ei ole mitte ainult väga hästi kirjutatud, vaid on ka ülevaatlik ja väga hea õppematerjal filmitudengile, mida ma ka olen. See raamat on tegelikult üsnagi kallis ja ma ei oleks seda saanud endale soetada ilma, et oleksin pidanud mingitest teistest olulistest asjadest lahti ütlema. Film on üks olulisemaid kunstiliike minu jaoks ning soovin sellega tulevikus ka tegeleda, seetõttu soovin selle kohta rohkelt lugeda ja see jõulukink aitas mind.“

Emily: „Tulevikus ma kindlasti aitan neid, kellel seda vaja“

18-aastane Emily: „Sellel aastal olid väga ilusad jõulud, uuel aastal ootavad mind aga ees eksamid ARK-is ja tahan autojuhiload saada tehtud. Oma kingitusega olen ma väga rahul, sest see on midagi minu tulevikuks, kui 1,5 aasta pärast lastekodust ära lähen. Ma olen imestunud, et on nii palju häid inimesi, kes tahavad lapsi aidata. Ma arvan, et tulevikus ma kindlasti ka aitan neid, kellel seda vaja. Aitäh kõigile, kes aitasid seda kampaaniat korraldada!“

18-aastane Anna: „Mulle on tähtis, et jõulude ja uue aasta ajal oleks õues külm ja lumi maas. Sest kõik ju teavad, et jõulude aeg on soovide täitumise aeg, nagu muinasjutus. Ja kui linn on kaetud värske lumega, siis jääb tõesti selline mulje, et me oleme muinasjutus ja ei ole kahtlustki, et kõik su soovid saavad täidetud. Uuel aastal tahaksin ma kohtuda uute toredate inimestega ja saada häid sõpru. Minu kingitus on siin mulle abiks, sest annab mulle võimaluse parem välja näha ning siis tunnen end enesekindlamalt ja julgemalt ning siis tuleb teistega suhtlemine paremini välja. Veel soovin uuel aastal leida endale huviala – hobi, millega mulle väga meeldiks tegeleda ja mis ära ei tüüta.

Ma tean, et „Jõulusoovide puu“ on heategevuskampaania ja selle organisaatorid on minu meelest väga mõistvad inimesed. Nad mõistavad, et tähelepanu ja hoolitsus on tähtsad iga lapse jaoks, mitte vähem olulised kui söök ja maja, kus elada. Lastekodus elavatel lastel on hea toit ja elamistingimused, aga hoolest ja tähelepanust jääb ikka puudu, sest meid on siin palju. Heategevuslikud kampaaniad aitavad lastel mõista, et selles maailmas on palju häid inimesi. Et selles maailmas ei ole mitte ainult probleemid ja mured, aga ka headus ja armastus. Mingis mõttes see kasvatab lapsi, õpetab neid võtma sellest eeskuju ja tulevikus mõtlema ka ise teistele inimestele, sest nad on omal nahal tundnud ja teavad, kui meeldiv on see, et keegi sind aitab ja sinu peale mõtleb. Aitäh teile kõigile!“