Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Tallinna loomaaias nähti Mowglit!

Nagu heaks tavaks saanud, korraldasime juulikuu viimasel päeval turvakodude lastele meeleoluka päeva Tallinna Loomaaias. Kohale sõitis enam kui sada last Eestimaa erinevatest varjupaikadest.

Ürituse kokkuvõtet vaata siit.

Hommik algas kõikjal Eestimaal suure vihmaga, aga laste Tallinnasse jõudes tuli päike välja ning keegi ei pidanud enam ilma pärast muretsema. Rebasemäe piknikuplatsil ootas hommikune kõhutäis ja kui reisinälg kustutatud, oli lastel võimalus osaleda erinevates töötubades. Tegevust jagus nii väikestele kui ka suurtele.

Lapsed hullasid koos suure mesilasmaskotiga. Kostüümides tegelased on lastele alati meeldinud ja nii ka seekord. Suuremad teadsid, et mesilaseks on kostüümis näitleja, aga samas olid nad ikkagi veendunud, et mesilane on loom – sest ta oli ju loomaaias! Väikesed imestasid, kas tõesti ongi nii suured mesilased olemas ... Mesilane oli laste jaoks eriti tore just seetõttu, et teda sai kallistada – kümneid ja kümneid kordi ise kallistada ning sama palju kallistusi ka vastu saada.

Samuti said lapsed sportida Eesti parimate pikamaajooksjate Tiidrek Nurme ning kolmikõdede Liina, Leila ja Lily Luige juhendamisel. Kolmikute eestvedamisel võtsid soojendusvõimlemisest meeleldi osa tüdrukud, poisid häbenesid veidike. See-eest Tiidreku juturingis olid vaid poisid – seal räägiti meestejutte sellest, kui tihti peaks trenni tegema, et tippsportlaseks saada, mis rolli mängib õige treeningvarustus ning kui palju peab pingutama, et ehk isegi olümpiavõistlustele pääseda.

Lastel oli vahva võimalus kaunistada meelepäraste mustritega hiigelsuuri unistuste jooksujalanõusid. Anar ütles: „Ketsi värvimine oli hitt!“ See meeldis tõesti kõigile!

Aleksei Turovski aga pajatas sellest, milliseid „jalatseid“ loomariigi esindajad kannavad jpm.

Töötubade lõppedes läksid kõik loomaaeda pikale jalutuskäigule, et sealsete asukatega tutvuda ja kõik loomad üle vaadata. Paljud lapsed olid loomaaias esimest korda ning neil oli väga palju küsimusi: kas loomaaed on nagu lasteaed, kas neil ema ka on, kes on loomade kokk, miks nad elavad siin ja mitte metsas jne.

Narva lapsed arutlesid selle üle, miks loomadele ei või läbi võre inimeste toitu anda ning jõudsid lõpuks järeldusele, et kui inimesed loomi ei toida, tuleb see loomadele ainult kasuks, sest nende kõhud ei hakka siis valutama. Paljudel lastel muutus ettekujutus mitmestki loomast täpsemaks. Kõige kustumatuma mulje jättis kahtlemata elevant ning lapsed rääkisid teistele lastele, kes loomaaias ei käinud, et elevant oli nii suur kui varjupaiga maja. Suur oli ta tõesti! Nikita imestas: „Appiiiii, kui suur see elefaaant ikka oli. Ta oli täitsa elefaaant. Teda olen ma varem ikka televiisoris näinud, aga ei osanud arvatagi, et ta nii suur on ... Ja vaata, kuidas ta kõrvu liigutas.“ Aga Umka osutus suureks jääkaruks, mitte väikeseks karupojaks, nagu üheksane Diana seni arvanud oli. Joosep rääkis kihistades: „Kas nägite, et see jääkaru tahtis kogu aeg kõrvale puuri minna, no sinna teisele jääkarule külla, vist on tema pruut.“

Ahvide puuri ees veedeti aega kõige kauem. Seitsmene Anne nägi loomaias Mowglit. Jah, just nii ta väitis: „Vau, Mowgli!“ Laps oskas multifilmi põhjal ära arvata, et see, kellega ta kohtus, oligi Mowgli! Tegelikult oli tegu muidugi ahviga... Teine seitsmene, noorhärra Tiit, teadis rääkida, et ahvid on meie sugulased. Seda selgitust jagas ta kõigile ning teised lapsed veendusid, et me kõik oleme tõepoolest ahvidega sarnased. Marina jutustas igatsevalt: „Mina nägin, kuidas üks ahv lükkas ahvibeebi sinna alla vette ja siis tuli tita ema ja hakkas teda lakkuma. Nagu päris ... Võttis sülle ja hoidis oma suures ja pehmes kaisus.“ Nataša mõtiskles: „Kõige lõbusamad olid ahvid – nad kõndisid kahel jalal nagu inimesed! Aga see oli imelik, kuidas maod nahka vahetavad – tundus nagu oleks nad riided seljast ära võtnud!“

Pika päeva lõpetuseks ootasid Rebasemäel suured pannid, millel särisemas ülepannikoogid erinevate täidistega. Maitsvad ja mõnusad! Laste lemmikud olid loomulikult ka friikad, mida sai ise kuhjaga taldrikule tõsta.

Üritusel anti üle heategevusliku kampaania raames kogutud annetuste eest soetatud 500 paari jalatseid. Lastele ei andnud läbi päeva rahu jalatsikarbid – nad olid ärevil, millal neid lõpuks laiali jagama hakatakse! Kastid jalatsitega on tänaseks turvakodudesse laiali jagatud. Esimesena said spordijalanõud kätte need lapsed, kes 13. augustil rahvaspordiüritusel „Narva jooks“ rammu katsuvad ja lastejooksudel osalevad. Edasi saavad lapsed uued jalavarjud kätte 1. septembriks ning ülejäänud siis juba vajadust mööda.

Turvakodude töötajate ja laste tänu kõigile fondi toetajatele, kelle abil soetasime lastele vajalikud jalanõud ning korraldasime meeldejääva päeva loomaaias.

Triin Lumi

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.