Tartu maratoni lastesõidud on juba aastaid raudkindlalt turva- ja asendusperedes elavate laste spordikalendrisse kuulunud. Osalejaid jagus Eesti suurima talvise spordipeo eelõhtusse ka sel aastal – nii neid, kes enne käinud, aga ka esmakordseid suusahuvilisi, kellest mõni sai lauad alla esimest korda elus.

Need pered, kes kord suusamaratonil kaasa on löönud, seda üritust juba naljalt vahele ei jäta.Kuimõnel aastal ilm suusatajaid ei soosi, siis tänavu rõõmustas sportijaid mõnus suusailm.

Oluline on spordirõõm!

Nii rahvarohkel üritusel on kõigil – nii „kogenud tegijatel“ kui ka esmakordselt osalejatel – võimalus suures elevuses rahvamassi hulgas ära kaduda, et siis taas oma pere ise üles leida või üles leitud saada. See tähendab, et peale spordi- ja saavutusrõõmu annavad sellised üritused lastele võimaluse ka iseseisvust üles näidata, väiksemaid või „algajaid“ aidata ja omasid toetada. Ning pärast üheskoos muljeid jagada ning enda ja üksteise üle uhkust tunda.

Iga laps võib minna sõitma just seda distantsi, mis tundub talle sellel hetkel kõige võimetekohasem: tähtis pole mitte tulemus, vaid osavõtt ja see, et sportimisest ja pingutusest rõõmu saaks tunda. Mõõdukas pingutus teeb pärast medali veel läikivamaks ja enesetunde priimamaks – kel kord selline kogemus olemas, leiab ka edaspidi tahtmist ennast proovile panna.

Sugugi vähetähtis pole ka fakt, et medal riputatakse iga suusasõidul osaleja kaela – see on käegakatsutav meene, mida teistele näidata või seinale riputada.

Läks nagu lepase reega!

Suusasõpru rõõmustas sel aastal imeilus talveilm. Kohale jõudes läksid tüdrukud ise end registreerima ja said endale numbrid rindu. Ja siis rajale! Liis-Mari andis endast maksimumi ja oli finišisse jõudes üsna väsinud, aga silmanähtavalt õnnelik – nii eneseületuse kui ka medali üle.
Kõik sujus ladusalt ka Kerlil – suusad said krõksti! alla pandud ja juba oligi tüdruk rajal! Ta läbis endale jõukohase, lühema distantsi ja oli peagi õnnelikult finišis, medal kaelas.
Mari-Liis oli finišisse saabudes omadega täitsa läbi. Pingutus oli suur, aga seda suurem oli rõõm medali ja oma saavutuse üle.

Kui suur vend on abiks…

Ühes peres osalesid suusamaratonil kaks venda – mõlemad esmakordselt. Kõik tundus uus ja huvitav, kuigi ka pisut hirmutav. Suusalaenutus sujus kenasti. Aga veidi enne sõidu algust tunnistas vennakestest noorem, et tegelikult pole ta kunagi varem suusatanud ja üldse ei oskagi… Tugiisiku julgustamisel suundus poiss siiski rajale. 

Edasiliikumise tempo oli väga vaevaline, sest lisaks puuduvale suusatamisoskusele oli selleaastane rada väga jäine ja märg. Vanem vend, selle asemel, et omas tempos eest ära sõita, jäi aegluubis rühkivat-puhkivat vennakest järele ootama ning nad läbisid kogu raja koos. See väga südamlik suhtumine iseloomustab hästi poiste omavahelist läbisaamist ja aitab kindlasti tugevdada ka laste eneseusku.

Tagasi koju jõuti emotsioonidega, nagu oleks olümpial käidud ning sealt medal võidetud! Uhkusega näitasid poisid kodustele tõbistele pehmeid villaseid sokke, mis lastele kingiti ning jutustasid oma kangelasliku suusasõidu läbimise üksikasjadest.

Hea tuju ja väärt kogemus

Vaprad vennaksed polnud ainsad, kel suusasõidul osalemine oli esmakordne kogemus. Ühes peres, kus ollakse suusatamisega sina peal, oli kaasas kaks last teisest perest, kes polnud enne saanud oma võimeid suusarajal võistu sõites proovile panna. Teised lapsed julgustasid neid ja rääkisid, et tähtis on osalemine, mitte tulemus. Terve tee Tartusse möödus aruteluga maratonist.

Kohale jõudes läksid lapsed kohe endale numbreid võtma, juhendasid vähemkogenud lapsi ning ootasid starti. Rajale läksid kõik hea tujuga. Need, kes tagasi jõudsid, läksid ergutama kaaslasi, kes olid alles suusarajal. Ilm oli mõnus ja lapsed käisid pärast sõite veel mäest alla laskmas. Järgmisel päeval telerist Tartu maratoni vaadates elati võistlejatele kaasa hoopis teistsuguse tundega, sest ise oli kõik see just läbi tehtud.

Aura on alati tegija!

Pärast sõitu kosutati end maitsva einega Dorpati hotelli restoranis. Iga suusaraja läbinud laps sai fondilt kingituseks ilusad villased sokid.

Päeva parim auhind oli paljude arvates mõnus lõõgastumine Aura veekeskuses. Veekeskuse külastust oodatakse igal aastal väga ning sinna jõudes oli lastel sees justkui uus energia ning torudes, mullivannis ja basseinis lustiti ennastunustavalt.

Kingituseks saadud villased sokid läksid aga sel õhtul kohe käiku – tagasisõidul olid need mõnusaks lõõgastuseks väsinud jalgadele.

Just sellistel üritusel on vaat et silmaga näha, kuidas sportlikud ja pisut pingutust nõudvad koostegemised tõstavad laste eneseusku ja nakatavad nii mõnegi enne spordikauge noore spordipisikusse.