Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Pooled „karuemadest“ on kogenud unehäireid

Ükskord, kui ma laste turvakodus külas käisin, sain osa loost, kuidas üks 2-aastane tüdruk lõunauinakut tegema viidi. Kasvataja võttis piiga sülle, viis teise tuppa ja oli minuti pärast tagasi. Mina imestasin, kui kähku see käis, sest möödunud oli vähem kui minut ning enamik äraoldud ajast kulus kasvatajal trepist üles minemiseks ja alla tulemiseks. Kui küsisin, kas tõesti jäävad lapsed nii kiiresti ise magama, siis vastas kasvataja uhkusega, et jah, just nii see neil käibki – tema paneb lapse voodisse ja kõik jäävad ise magama, sest kui peres on 6–8 erinevas vanuses last, siis lihtsalt pole võimalik iga lapse voodiserval istuda.

Aeg teha lapse hingele pai

Ma mõtlesin oma koduste õhtute peale, kus kolme tütre magamapanekule kulub kokku ikka tund ja enamgi veel, et kõik saaks pestud ja tuduriietesse, unejutud loetud ja päevajutud aetud, homsed plaanid peetud ning musid-kallid tehtud. Alles siis võib Une-Mati tulla ja lõpetada pisikese inimese päeva kosutava reisiga unemaale. Kasvataja vilumust ja toimetulekut meie kodus pole. Samas küsisin eneselt, et kas üldse peakski olema. Meie asendushooldusel olevatel lastel on tihtipeale varajasest lapsepõlvest suuuuuuuuur defitsiit helluse ja läheduse, soojuse ja mõistmise, ärakuulamise ja koosolemise järele. Aga just seda vajab iga laps kõigepealt, et temas saaks areneda ja kasvada turvaline kiindumussuhe, et tulevikus oleks ta võimeline ise lähisuhteid looma ja hoidma ning oma pere lugu üles ehitama teisiti, kui seda oskasid tema bioloogilised vanemad.

Mulle näis, et selles loos oli kasvataja jaoks peamine magamapanemise „efektiivsus“ ja kiirus, sest siis on tema oma töö hästi teinud ning magades ju laps puhkab ja kasvab. Ent lapse ja tema eakohase turvalise arengu jaoks on vaja rohkelt lähedust. Raske uskuda, et seda õnnestub kõigile jagada pika päeva jooksul, sest ka siis on ju kasvatajal vaja toetada ja ohjata viite kuni kaheksat last ning lisaks hoolt kanda suure pere kodutööde ja majapidamise eest. Kust võtta päevalgi aega lapse hinge toitmiseks? Aga kui seda vajadust ei toideta ka unne jäämise eel, siis mis on see, millest laps ilma jääb ja mis võib olla selle vajakajäämise tulemus?

Me suudame luua institutsioonis elavatele lastele kena „majafassaadi“ – tihti ütlevad ju nii kõrvalseisjad kui ka kasvatajad ise, et vastvalminud peremajades on asendushooldusel viibivatel lastel paremad olmetingimused kui paljudes tavaperedes. Uutes majades tagame vanemliku hoolitsuseta jäänud laste eluruumides kindlale normile vastava valgustuse ja temperatuuri toas, valmistame ettekirjutatud kalorsusega toidu jms. Ent mulle tundub, et tihtipeale ei mõelda siit enam kaugemale – sellele, et tegelikult vajab laps normaalseks täiskasvanuks sirgumisel eelkõige lähedust ja koos veedetud aega ning seda kõike tingimusteta armastuse vihmavarju all.

Unehäired ohustavad tervist

Tänapäeva elutempo on kiire, pakkudes nii lastele kui ka täiskasvanutele mitmesuguseid võimalusi ja väljakutseid. Vähem aga mõeldakse sellele, et adekvaatse tegutsemisvõime säilitamiseks vajab inimene puhkust ja und. Samal ajal kannatab järjest enam inimesi mitmesugust tüüpi unehäirete all. Vähene magamine ning sellest tulenev väsimus ei ole mitte ainult liiklus- ja tööõnnetuste sage põhjus, vaid rikub tervikuna organismi tasakaalu ja soodustab paljude nüüdisajal levinud tervisehäirete – ülekaal, suhkruhaigus, südame isheemiatõbi, kõrgvererõhktõbi kujunemist. Teadlased peavad unehäireid ja vähest magamist uueks, nüüdisajal järjest enam levivaks tervise riskiteguriks. Spetsialistide sõnul kogeb vähemalt 50% täiskasvanutest ja 25% lastest unehäireid.

Asendus- ja turvakodudes peatuvate laste puhul on asutuste töötajad täheldanud unega soetud häireid pea 30 protsendil lastest. Meie täiskasvanutena saame ja peame hoolitsema selle eest, et lapsed saaksid ärgata rõõmsa tujuga. Hommikuse ärkamise ja õhtuse magamamineku vahele mahuvad peale kooliskäimise ning õppimise sporditrennid ja huviringid, sõpradega mängimine ja õues ringi jooksmine, kodutööd ja -askeldused. Uni aitab lapsel uueks päevaks energiat koguda ning sirguda tegusaks ja tubliks täiskasvanuks. Unehäired ei tohiks jääda vajaliku tähelepanuta, sest suuremat osa neist on võimalik tulemuslikult ravida.

Uni on oluline

Ulrich Rabenschlagi raamat „Laste unerännud“ käsitleb umbes 4000 öö pikkust ajavahemikku, mis hõlmab aega lapse sünnist kuni murdeeani. Ta kirjutab, et alates 30. nädalast hakkab loode esimest korda magama, ent mitte selleks, et puhata. Ei, tema magamine algab unenägudega! Kui vahetult pärast sündi hõlmavad unenäod täpselt poole imiku uneajast, siis pikkamisi jääb unenägude aeg üha lühemaks ja täiskasvanueas peame leppima ainult 20%-ga algsest. Ühtlasi kahaneb ka uneaeg, mida me ööpäeva jooksul vajame: enne sündi on see 24 tundi, imikueas 16–14 tundi, murdeeas 10–9 tundi ning täiskasvanuna 8 tundi.

Nendest arvudest nähtub, et uni ja unenäod on väga olulised, seda eriti lastel! Rabenschlag kirjutab, et uni toob teise reaalsuse, mis on väga tähtis hinge ja keha terviseks. Kuni põhikoolieani ei erista lapsed rangelt fantaasiat, unenägusid ja päevasündmusi. Seda, et nad võivad oma tegevusega midagi muuta, õpivad nad alles täiskasvanute reaalsusega kokku puutudes. Vastsündinu unenäod aitavad päevamuljeid sorteerida, töödelda ja mällu talletada, väikelapseeas (2. ja 3. eluaastal) aga on keskseks teemaks lahusoleku õppimine – see kaasneb kõndima õppimisega ja ema juurest eemaldumisega. Lasteaialapse (4.–6. eluaasta) unehäired võivad juba olla tingitud hingehädadest – päeva pildid võivad öösel elustuda, põhjustades magamajäämishirmu (lahusolekuhirm), õudusunenägusid (päevasündmuste ja fantaasiate töötlemine) ning soovi vanemate voodist kaitset otsida.

Eesti Unemeditsiini Seltsi president dr Erve Sõõru ütles: „Just lapsevanemad on need, kes peavad hoolitsema laste une tervise eest ja oskama ära tunda probleemi, kui laps vajab abi.“

Hoolitsegem oma laste une tervise eest!

Lapsendaja jagas lugu, et nende perre tuli 1,5-aastane poisike, kes sünnist kuni pere leidmiseni oli elanud asenduskodus. Ema rõõmustas, sest alati, kui ta pani lapse voodisse, hetke pärast laps magas. Hiljem tuli ta sisse äng, kui ta taipas, et tegelikult ei oskagi laps midagi enamat tahta, sest mitte kunagi ei ole olnud mitte kedagi kelle kaissu pugeda, kellega turvaliselt piire katsuda. Naerdes ütleb ema praegu, et nüüd, mil laps on kodus olnud veidi üle poole aasta, hakkab asi „paremaks“ minema – enam ei taha uni nii kiiresti tulla ja magamapanekud venivad pikemaks päevasündmustest jutustades ja teineteisele kaisutusi jagades. Kahe-kolme paiku öösel saavad ema-isa endale uneseltsilise, kelle kaisus on mõnus ärgata. Nii käib nende pere kooskasvamine.

Muinasjutus „Kas sa ei saa magada, väike karu?“ ei julge väike karulaps kuidagi magama jääda, sest ta kardab pimedust. Ema viib talle algul väikese laterna, mis vähendab pisut pimedust, aga karulaps ei saa ikka uinuda. Seejärel viib karuema mõmmikule suurema laterna, et pimedust veelgi leevendada, aga väikese mõmmi hirm ei kao. Siis riputab karuema lapse voodi kohale lisaks kolmanda lambi, mis valgustab tervet koobast, aga väike karu kardab juba kogu pimedust koopast väljaspool. Tubli karuemme mõtleb veidi, võtab mõmmiku käpakõrvale ja viib õue. Karuke pelgab endiselt ja klammerdub ema külge. Nüüd võtab suur karu väikese sülle, öeldes, et tõi talle kuu ja tähed ning julgustab vaatama pimedusse. Aga väike karu ei vasta enam midagi – ta on uinunud suure karu kaitsvas soojas embuses …

Triin Lumi

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.