Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Onudel pole ju pükse jalas!

22. veebruaril külastasid Eesti asendus- ja turvakodudes peatuvad lapsed SEB Heategevusfondi eestvõttel ja toetusel E.T.A. Hoffmanni novelli „Uneliivamees“ ainetel loodud balletietendust „Coppelia“ Rahvusooper Estonias. Kokku käis teatris 229 osalejat Tartust, Tallinnast ja Viljandist, Harjumaalt, Pärnumaalt ja Ida-Virumaalt.

Kostüümid ja soengud

Nii mõnelegi lapsele oli see elu esimene teatrikülastus, milleks valmistuti hoolikalt. Teati seda, et balletietenduses ei räägita üldse, aga see-eest on baleriinidel imekaunid kleidid, mille sarnasest unistavad kõik tüdrukud. Osa lapsi oli näinud enne „Pähklipurejat“, jutustades teistelegi, mida ühelt balletietenduselt oodata on.

Teatrisse minekuks hakati valmistuma juba eelmisel päeval, välja said valitud kleidid, valged särgid ja viigipüksid, lipsudki ette. Tore on see, et lapsed juba teavad, et teatrisse pannakse end pidulikult riidesse ning see eelnev sättimine on justkui omaette rituaal, mis lapsed pidulikku meeleolusse aitab häälestada. Kasvatajad on tähele pannud, et 12-aastane Ira muutub nendel hetkedel tõeliselt emalikuks vanemaks õeks oma 8-aastasele vennale Nikitale. Ta valib Nikitale riided ning rõivastab teda (kuigi poiss saaks sellega suurepäraselt isegi hakkama) nagu väikest last – Nikitale selline tähelepanu meeldib ning nii on mõlemad õnnelikud ja heas tujus.

Laura pani selga piduliku heleroosa kleidi musta pihikuga, jalga valged sukkpüksid ja mustad lakk-kingad, olles nõnda ka nagu baleriin. Mõnest kodust olid etendusele kaasa võetud ka kõige nooremad võsukesed, kelle peorõivad ei jäänud vanematele tüdrukutele-poistele põrmugi alla. Väike Andre käis ja otsis ise piduriided välja, korrutades uhkelt, et tema läheb teatrisse. Hommikul jätkus rõivastumise „rituaal“ soengute tegemisega ja kõik olid eesootava sündmuse tõttu väga elevil. Soengud peas, võis sõit alata.

Ringkäik Estonias

Juba Estonia maja suursugusus avaldas lastele muljet. Kõigepealt tehti külalistele maja tutvustav ekskursioon. Osale lastest, kes olid käinud sügisel „Pähklipurejat“ vaatamas, oli tutvustatav juba teada. Ringkäigu ajal meenutasidki nad eelmist ekskursiooni, tuues välja, mis on vahepeal muutunud – näiteks parukate paigutus grimmitoas. Need lapsed, kes aga lava ja lavatagust maailma esimest korda nägid, olid imestunud, kui suur kõik on. Ekskursiooni käigus viidi külalised ka Estonia kõige kõrgemale korrusele. Lapsed olid nagu vaprad mägironijad, rühkides rõõmuga mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale.

Tore oli jälgida tüdrukuid, kuidas nad kogu aeg telefoniga pildistasid. Muidu vaikne ja arglik 7-aastane Jaana üllatas kasvatajat oma julgusega, pärides giidi käest ühtelugu, miks mingi asi nii ja teine naa on.

Palju põnevust pakkusid ka rekvisiitide tuba ja lavatagune. Kohtumisel tantsijatega said väikesed mudilased teada, et grimmiga saab panna inimestele mängunina ja -juukseid. Nüüd on see oma silmaga nähtud ja oma näppudega üle katsutud!

Kasvatajaid üllatas ka üks vahva 4-aastane poisipõnn, kes oskas tantsijatele põnevaid küsimusi esitada. Aasta tagasi rääkis see poiss alles üksikute nimisõnadega ja väga väheste lihtlausetega, julgemata võõrastega üldse suhelda. Nüüd aga päris ta julgelt täiesti võõralt onult väga toredaid küsimusi, imestades siiralt näiteks selle üle, et onul polegi oma juukseid ja nina…

Kuldarile meeldis samuti väga butafooride ladu, mida ta nägi esimest korda. Paljud väikesed poisid ei uskunud, et need asjad pole päris, sest kõik tundus nii tõetruu.

Lapsed olid vaimustuses sellest, et said näha näitlejaid ja seda, kuidas neile tehti grimmi ning katsuda oma käega kleite ja saapaid, mida näitlejad laval kandsid.

Ballett lummas muusika ja kostüümidega

Kui tuled kustusid ja saal vaikseks jäi, oodati suure põnevusega, mis eesriide tagant välja tuleb. Kardinad aga ei avanenudki kohe ja väike Andre oli pabinas, et miks need ometi eest ei lähe. Pärast avamängu liikusid eesriided lõpuks siiski kõrvale ja muinasjutt või alata.

Kõik lapsed olid saanud endale kavalehed, mis „Coppelial“ on eriti põhjalikud ja põnevad. 3-aastane Juuli ja 4-aastane Andre ei usaldanud kordagi oma kavasid teistele, andes oma „varanduse“ vaid korraks kasvataja kätte hoiule – siis, kui baleriinidega pilti tehti.

Kavalehelt oli loetud, et esimene vaatus toimub linnaväljakul ja ühe maja rõdule ilmub salapärane tütarlaps, kes tegelikult on nukk. Lapsed olid kasvatajate abiga sellega kursis, aga seda ei teadnud meespeaosaline, kes tundmatu kaunitariga tuttavaks tahtis saada… Sellest said alguse sündmused, millele lapsed ihu ja hingega kaasa elasid.

Balleti vaatamine nõuab lastelt, kelle teatrikogemus on väike, omajagu kannatlikkust, aga ilusates kleitides baleriinid ja uhketes riietes noorsandid laval suutsid lapsi paeluda juba esimestest hetkedest. Eriti meeldisid lastele teise vaatuse stseenid nukumeister Coppeliuse majas, kus veidrad robotid ja mehaanilised mänguasjad palju põnevust, aga ka naljakaid hetki pakkusid. Efektselt lahendatud stseen, kus Coppelius oma nukku üritas ellu äratada, tekitas omajagu elevust, tipnedes täiesti ootamatu kõva pauguga – mis omakorda tekitas publiku hulgas veelgi enam elevust. Lapsed elasid suure rõõmuga kaasa ka peategelaste põgenemisele nukumeistri majast. Kolmas osa, mis koosnes ainult tantsunumbritest, pani aga hiljem arutama selle üle, kui raske on tantsijatel tegelikult kogu etendust mängida ning näilise kerguse taga laval on tegelikult näitlejate raske füüsiline töö ja pikad proovid.

Mõned kasvatajad muretsesid esialgu, kuidas väikesed „teatridebütandid“ kahe ja poole tunnise etenduse vastu peavad, aga kuna vaatused olid lühikesed, pidas enamik lapsi ilusasti vastu. Väike Juuli lühendas viimast vaatust targu väikese unega. Üks kuulmispuudega esimese klassi tüdruk, kes muidu on üsna püsimatu, üllatas kasvatajat sellega, et suutis terve etenduse keskenduda ainult laval toimuvale. Mitte kordagi ei hakanud ta nihelema ega kõrvaliste asjadega tegelema: liikumist ja tantsu oli tal lihtsam jälgida ning see köitis teda rohkem kui mõni tekstiga etendus, millest tal on oma eripära tõttu raske aru saada.

Lavale lähedal istujatele oli iga tantsija näoilme ja väikseimgi liigutus hästi näha. Eriti tüdrukud vaatasid väga hoolega igat tantsusammu, endal jalad vaikselt kaasa liikumas. Küllap unistasid nad end lavale kaunite baleriinide asemele. Poisidki vaatasid kaks esimest vaatust keskendunult, kolmandaks kippus tähelepanu pisut kaduma, nii et vahepeal uudistasid nad hoopis kingiks saadud raamatuid.

„Ma tahan oma silmaga näha…“

Kasvatajad tõdesid, et iga korraga jätkub lastel tähelepanu ja keskendumisvõimet kauemaks. 13-aastane Artjom pidas etenduse ilusti lõpuni vastu ja päeva kokkuvõtteks arvas, et oli ju päris lahe, vaatamata sellele, et tal vahepeal natuke igav hakkas. Juba see, et Artjom ise tahtis koos noorema õe ja vennaga teatrisse kaasa tulla, on suur samm edasi, arvas tema kasvataja.

Oma pereema üllatas ka 13-aastane Martin, kes enamjaolt iga ürituse kohta pigem halvasti mõtleb ja sellest kindlasti ka häälekalt kõigile teada annab. Seekord avaldas ta ise soovi minna balletti vaatama hoolimata sellest, et mõni lasteküla poistest teatas, et ballett on ju jama. Martin polnud balletti enne näinud ja ütles: „Kuna mind kutsuti kaasa, siis tahan oma silmaga vaadata, kas on ikka jama.“ Päeva lõppedes oli Martin väga rahul nii etenduse kui ka lavataguse ekskursiooniga, öeldes, et sai teada, kui palju inimesi peab töötama selleks, et sellised etendused vaatajateni jõuaksid. „Sellepärast vist teatrite piletid nii kallid ongi,“ tõdes ta veel.

Üks pereema sõnastas ilusasti, kuidas balleti vaatamine lastele mõjub. „Meie igapäevane elu on väheke teistsugune – natuke ärevil ja segaduses, lastel on vahel raskusi õppimise ja käitumisega ning veel mitu asja, mis alati pole kõige lihtsamad. Ja siis vaatad balletti rohkem kui kaks tundi, unustades kõik selle, mis muret teeb,“ kirjutas ta etenduse kohta antud tagasisides. Lastega koos etendust vaadanud täiskasvanud imestasid, et laste huvi balleti vastu on vahest isegi suurem kui sõnalavastuste vastu ning selliseid elamusi loodetakse kogeda veel ja veel.

Tüdrukud said tunda end printsessina

Pärast etendust osaleti balletitunnis. Osa tüdrukuid on seal ennegi käinud ning ootasid juba, et saaks kauneid kostüüme proovida ja varvassussides seismist harjutada. See oli ilmselgelt tüdrukute jaoks päeva kõrghetk – tunda end baleriini ja printsessina. Ühe pere suuremad balletihuvilised Ele ja Tatjana tantsisid jalad villi, nii et õhtul kodus tuli varbaid plaasterdada. See ei seganud neil aga õhinal pisematele balletisamme ja -rühti ning kõike muud balletitunnis õpitut ette näitamast.

Üks 8-aastane tüdruk ootas kannatamatult balletitundi ja unistas, et saaks päris balletikleiti selga proovida. Tund meeldis väikesele piigale küll väga, aga pärast jõudis ta järeldusele, et ta tahaks ikkagi rahvatantsijaks saada, mitte baleriiniks: ballett on ikka väga raske ja varvaskingadel on keeruline püsti seista.

Samuti sai tehtud pilte koos näitlejatega. Väikesed tüdrukud olid eriti õnnelikud baleriinide kõrval pildile poseerides.

„Onudel pole ju pükse jalas!“

Pärast etendust tõdesid lapsed, et sisust polnud üldse nii raske aru saada, kui nad alguses arvasid. Üks 12-aastane piiga leidis, et tegelikult oskasid tantsijad väga hästi näidelda ja nende näoilmetest sai ilusti aru, kas nad olid imestunud, kurvad või rõõmsad.

Kahe lasteaiaealise õe-venna esimene reaktsioon pärast kardinate tõusmist oli, et onudel pole ju pükse jalas! Aga vaheajal, kui tantsijad lapsi kohvikusse vaatama tulid, said lapsed oma silmaga üle kontrollida, et kõigil olid ikka püksid jalas. Üks väike poiss arvas ka, et üks onu tantsib pudipõllega…

Andra ütles: „Mulle meeldisid laval ilusates riietes tantsijad ja laval toimus ka ootamatu kõva pauk. Ma kohe hüppasin siis püsti ja istmelt püsti hüppasid ka Martin ja Aleksandra. Me ei kartnud seda pauku, vaid hoopis oli lõbus ja küsisime kasvatajalt, mis see oli…“

Tüdrukud tõid välja, et neile meeldisid ilusad värvilised ja sädelevad kleidid ning kaunid tantsud. Poisid olid vaimustuses vägevatest paukudest ja lavalistest efektidest. Randyle ja Marcusele meeldis nukumeistri toas olnud tinasõdur. Tunnustati ka lavakujundust.

Mõnel suuremal poisil tekkis küsimus, et miks see peigmees vahepeal toda nukku endale tahtis. Kasvataja püüdis siis selgitada, et peigu lummas nuku väline ilu, nii et ta unustas oma päris pruudi hetkeks ära.

Tatjana leidis, et ballett on väga graatsiline tants. Lapsed avaldasid ka arvamust, et kuigi muusika teeb vahepeal isegi kurvaks, on kõik kokku ikkagi „jube ilus“. Lapsed olid lummuses veel pikka aega peale etenduse lõppu ning see ei saanud olla vaid baleriinide ja tantsu mõju, sest lapsed vakatasid juba esimestest viiulihelidest.

Tantsimine on raske töö

Tagasiteel arutati lastega, et balletitants on lavateos, mis avaldub tantsu ja muusika abil. Ja kui tähelepanelikult jälgida ja kuulata, siis nii tantsijad kui ka tantsud ja muusika väljendavad etenduse ajal nii rõõmu kui ka kurbust, nii headust kui ka kurjust. Seda on võimalik aru saada tantsijate nägudelt, nende kehahoiakust ja väljendusrikkusest ning muusika rütmidest.

Lapsed arutasid ka selle üle, kuidas balletitantsijate jalad tantsimisele vastu peavad ja villi ei lähe ning kuidas nad nii kaua ainult varvastel tantsida suudavad. Saadi aru sellest, et balleti õppimisega tuleb alustada väga noorelt ja ainult järjepideva harjutamisega võib saada heaks tantsijaks. Laste silmaring avardus balletitantsu suhtumise võrra ning nähtu ja kogetu abil väljendasid nad oma tundeid ja mõtteid balletist ning etendusest.

Pärast etendust said lapsed endale kingituseks ka lasteraamatu valida. Juuli sai „Sipsiku“, mida ta ei pannud käest enne kui kodus. Terve tagasitee oli tal kaks tähtsat asja: raamat ja kava. Kasvatajad märkisid, et raamatuid oli ka suurematele lastele ja neil oli väga suur heameel selliste raamatute üle, mille soetamine paljudele peredele muidu jõukohane ei ole. Koduteel olidki paljud lapsed „ametis“ raamatute sirvimise ja lugemisega. Õhtul lugesid kasvatajad lastele enne uinumist uutest raamatutest jutte ette.

Teater viib rutiinist välja

Enne magamaminekut pani Jaana baleriiniseeliku selga ja korraldas teistele etenduse. Pärast Jaana etteastet muutus 7-aastane Renzo kurvaks, sest oli teinud vale otsuse mitte kaasa tulles. Tundub, et sügisel, kui Jaana alustab kooliteed, peaks teda suunama tantsuga tegelema, arvas kasvataja.

Kasvatajad nentisid, et võimalus käia teatris ja saada kultuurielamus tasakaalustab igapäevast kooli ja turvakodu rutiini, mis muutub oma reeglitega vahel koormavaks. Mida rohkem teatris käiakse, seda rohkem hakkavad lapsed etendusi nautima – enam ei pea paljudes kodudes meelitama lapsi kaasa minema, vaid minnakse hea meelega ja oodatakse uusi etendusi väga. Mida väiksematel lastel teatrihuvi tekitada, seda suurem huvi lastel kõige kauni vastu tekib – nad saavad ka innustust ise millegagi tegeleda, et jõuda tulevikus suurele lavale.

Nagu kõikide väljasõitude puhul, kinnistati ka selle sõiduga arusaama, et selleks, et kõigil oleks hea, tuleb teha koostööd.

Need lapsed, kes varem balletti teatris näinud ei olnud, arvasid, et küll on ikka raske nii kaua varvaste peal seista, mis sest, et tantsijad on seda kaua harjutanud ja see on nende töö. Üks sai kindlasti selgemaks: see, et kõiki töid tuleb teha korralikult ja palju harjutada, et hästi välja tuleks. Mõni töö on raskem ja mõni kergem – need tantsijad on valinud endale sellise töö ning pakuvad sellega ilu ja naudingut paljudele teistele.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.