Sündinud targaks lapsevanemaks

13.01.2012
Blogi

Kui enda tööalane täiendamine on iseenesestmõistetav, siis sama loomulik võiks olla ka enesetäiendus lapsevanema oskuste lihvimiseks.

„Targa lapsevanema“ koolituse üleskutset lugedes mõtlesin, et kas ikka peab teiste inimeste ees oma elu ja probleemid laiali laotama. Isekeskis mõtlesin, et kui loengutunnid kuluvad mõne trendika ja ennekuulmatu lastekasvatuse meetodi kuulamisele, mis teeb kõigist väikestest inimestest paugupealt viksid ja viisakad oivikud, siis suhtun sellesse pigem skeptiliselt. Uudishimust ajendatuna panin end siiski kirja, lootes, et ehk pudeneb koolituselt ikkagi mõni tarkusetera või nipp, mida oma peres laste kasvatamisel ja toetamisel kasutada.

Juba esimesel kogunemisel selgus, et tegemist ei ole uudse kasvatusmetoodika kursusega, mis muudab imeväel lapsed sõnakuulelikuks ja vanemad targaks. Mulle hakkas enda kogemusi jagades ja grupikaaslaste lugusid kuulates koitma, et kõik kohaletulnud ongi juba väga targad lapsevanemad ning mina olen üks tarkadest emadest teiste hulgas. Koolitaja oli seda meelt, väites tunnustavalt, et tegelikult on meis kõigis hea ja targa lapsevanema teadmised olemas.

Milleks siis üldse koolitusi korraldada, kui me kõik juba niigi targad oleme?
Igapäevarutiinis võivad pereliikmete erinevad soovid ja vajadused viia kergesti nägeluste ja tülideni. Näiteks soovib mu väike poeg Ott puhkepäeva pärastlõunal mängida oma lemmiktraktoriga, mina aga ootan perelt, et me kõik samal ajal lõunalauda istuksime. Oma soovi peale surudes ja lapse oma eirates on konflikt kerge tulema.

Või teine näide elust enesest. Ühe tööpäeva hommikul kõrbes pudrupiim põhja. Aknast välja vaadates nägin, et öösel maha sadanud lörts muudab linnaliikluse aeglasemaks ja suure tõenäosusega hilinen tööle. Selles taustsüsteemis ei leidnud positiivset vastukaja minu poja soov ühendada riietumine peitusemänguga, mis mõnel muul hommikul oleks muutnud terve pere hommikuse askeldamise lõbusamaks ja teinud tuju heaks.

Kõik päevad ei ole vennad ja koolitusel sain lisatarkust selle kohta, kuidas suurendada enda toimetulekut keerukamates olukordades ning pilviseid päevi tõhusamalt ennetada. Olgu toimimise tasakaal häiritud sellest, et aeg ei ole õigesti planeeritud või on väsimus suur või põrkuvad erinevad tahtmised – kui olen teadlik enesest ja oma vajadustest, siis on ka suhted minu ümber palju selgemad.

Viimasel ajal soovib väike Ott magada sussid jalas. Esimese hooga leidsin end seletamas, et nii ei ole kombeks ja voodisse minnes tuleb sussid ilmtingimata ära võtta. Minu argumendid said aga sellega ammendatud ja Ott oli endiselt veendunud, et sussidega on uni palju magusam. Paar päeva jätkasin veel selgitustööga, kuid poeg jäi enesele kindlaks. Mõtisklesin koolituselt saadud oskusi abiks võttes tekkinud sussi-olukorra üle ning hetk hiljem leidsin, et kuna tegemist pole lapse elu ohtu seadva ega kedagi kuidagi kahjustava olukorraga, siis las olla nii! Magama seadmine kulgeb nüüd rahulikult – ju siis on Otil praegu lihtsalt selline periood, mil on vaja magada sussidega. Ilmselt tuleb varsti mingi muu periood, mis mu vanematarkused proovile paneb.

Grupis teistega kogemuste jagamine kinnitab, et meie pere pole ainus, kus hommikuti vahel pudrupiim põhja kõrbeb ja kõik korraga viltu kiskuma hakkab.

Mida siis teha selleks, et lapsevanemaks olemise emotsioonid üle pea kokku ei lööks?
Üks mõistlik võimalus ongi aeg-ajalt lapsevanemaks olemise käsitööoskusi meelde tuletada. Seda saab teha sõbrannaga või foorumites kogemusi jagades, tarku kooskasvamise käsiraamatuid lugedes või hoopis grupis professionaalse juhendaja käe all tekkinud probleeme üheskoos arutades.

Me kõik soovime oma lastele head ja arvame end teadvat, mis on neile parim. Kindlasti teamegi, kuid ei tohi ära unustada, et see kõik peab toimuma last kuulates ja temaga koostöös. Nad kõik on väikesed isiksused ja meie kui lapsevanemate roll on aidata oma võsukestel kujuneda iseseisvateks ja teistest lugupidavateks isiksusteks. Vahel kipub see meelest minema, kuigi see on ju loomulik!

Keegi tark on öelnud, et me lapsed vajavad enamjaolt meie abi siis, kui me oleme kõige vähem valmis seda andma. Targa lapsevanema koolitus andis mulle rohkelt oskusi, kuidas olla oma pere jaoks enamjaolt olemas.

Ära vihasta, imesta!
Ka see fraas on minu jaoks koolituselt omandatud ja palju kasutust leidnud tarkus, mis võib toimida kui võluvits. Kui tuleb ette olukordi, mis ei ole mulle meelt mööda ja mul saavad sõnad otsa, siis vajutan imestusnupu sisse. See lülitab automaatselt välja vihastamise nupu ning ma olen säästnud suurel hulgal närvirakke, nii enda kui ka teiste omi. Ja seda nii oma peresuhetes kui ka koostööpartnerite ja kolleegidega asju ajades.

Heas korras imestusnuppe soovides,
Kati Käpp