Lastega ja lastele

Auhinnaga „Lastega ja lastele“ täname ja tunnustame inimesi ja organisatsioone, kelle uued algatused või pikemaajaline tegevus on positiivselt mõjutanud laste ja perede käekäiku.
Tunnustusauhinna taotluste voor on avatud 15. aprillini.

Esita taotlus

Mis neil lastel ometi viga on?

Sakala

MA TEAN ÜHT poissi, kes oli kuueaastane, kui ta koos nelja-aastase õega perest esimest korda ajutiselt eraldati. Vanematele anti võimalus muuta oma elukombeid ja -korraldust. Ema käis lapsi turvakodus kord ka vaatamas, aga see oli ühtlasi viimane kord, kui nood teda nägid — mõni päev hiljem suri ta raske kuriteo ohvrina.

Iga laps vajab suureks kasvamiseks turvatunnet, stabiilsust ja kodu. Kodu, kust leida lohutust, abi ja toetust ka siis, kui kõik ei lähe nii, nagu vaja. Laps vajab eelkõige armastavaid vanemaid. Kahjuks on see paljudele vaid unistus.

Lapsele on kõige traumeerivamad peresisesed ja pikka aega kestvad traumad. Vanemate alkoholism, lahutus, otsene väärkohtlemine ja vägivaldsus, lähedaste kaotus ja hooletusse jätmine on vaid osa kurbade võimaluste loetelust.

Eespool mainitud poiss oli peaaegu aasta lastekodus elanud, kui leidis endale sõbra, kelle peres hakkas koos noorema õega külas käima. Kui nad esimest korda sinna külla läksid, teatas toona veel neljane õde, et isa on vangis, sest lõi emal nina veriseks. Tol hetkel piiga ei teadnud, et ema surm ja isa «karjääriredel» on omavahel seotud.

Ema surmast oli möödunud aasta, kui nad õega esimest korda tema haual käisid ja teda välja tahtsid kaevata.

MISSUGUSED ON peamised olukorrad, millega on kokku puutunud asendushooldusel elav laps? Mida on see poiss ja tema õde kogenud? Mis jälje on see neisse jätnud?

Aju arengu uuringud näitavad, et aju muutub väärkohtlemise ja hooletusse jätmise tagajärjel. Mitteverbaalne parem ajupoolkera alustab tööd juba enne sündi ja salvestab kõik lapsega toimunu. Peresisene trauma mõjutab isiksuse arengut.

Uuringud aitavad seletada, miks trauma tagajärjed ainuüksi armastuse mõjul ei kao. Traumaatilised mälestused ei kao aja jooksul ning need kogemused salvestatakse mällu teisiti kui argipäevajuhtumid. Lapse mälestused üleelatust talletatakse. Neid kogemusi ei saa muuta ja need tulevad hiljem meelde traumaatiliste päästikute kaudu.

Ohutunnet tõlgendatakse kui reaalselt ohus olemist, mitte kui mälestust ohus olemisest. Seega reageerib keha ohule ja ka võimalusele, et midagi halba hakkab juhtuma, mitte ainult sündmusele.

Nüüdseks on too poiss koos oma õega leidnud endale ema ja isa, pere, kus neid tingimusteta armastatakse. Edasi liigutakse väikeste sammudega ja laste eripära arvestades. Ühel päeval on nende kõrval psühholoog ja päevakavas tunnike füsioteraapiat, järgmisel päeval logopeed ja õhtul õpiabi.

Selle pere liikmed ei arva, et nad on laste päästjad, aga nad on veendunud, et just need lapsed on andnud neile võimaluse saada paremaks. Usun ja loodan, et selle poisi ja tema väikese õe lugu on õnneliku lõpuga.

ME TEAME märke, mis aitavad ära tunda kaoses ja väärkoheldavat last: ta on alati valvel; ta on reaktsioonides impulsiivne; ta käitub enese suhtes agressiivselt, on vägivaldne ja seda ka sõnaliselt; tal on raskusi keskendumise ja tähelepanuga, tal on väiksem huvi maailma vastu; tal puuduvad motivatsioon ja energia, nii et ta näib laisana; talle on iseloomulik vähene õppimine oma tegude tagajärgedest.

See kõik on aga osa lapse ellujäämissüsteemist!

Lapseea traumal on pikaajaline mõju. Teadus räägib meile aga ka seda, et aju on võimeline muutuma, näiteks sotsiaalse seotuse aktiveerimise ja positiivsete sisemiste sõnumite loomise abil.

Kui palju nendest uutest teadmistest traumeeritud laste toetamise kohta on kasutusel meie asendushoolduses?

Asenduskodud on saanud värske värvi või on riik ehitanud suisa uued peremajad, kus on lapsele tagatud korralik söök, õige toatemperatuur ja kasvatajate 24-tunniste vahetustega järelevalve. Aga kui me teame nüüd palju enam trauma mõjudest ja laste vajadustest, siis miks pole institutsionaalset hooldust üles ehitades nende laste «eripärasid» arvestatud? Kas kõik on ikka korraldatud parimal moel laste huvisid silmas pidades?

Kõik need meie asenduskodude rohkem kui tuhat last vajavad personaalset hoolt, teraapiat ja tuge, et tulla toime kogetud traumadega. Ainuüksi oma vanematest eraldamine on igale lapsele trauma, rääkimata sellele eelnenud väärkohtlemiskogemustest. Me ju soovime, et ka nendest lastest saaksid tulevikus tublid täiskasvanud, kes ei sõltu sotsiaalsüsteemist. Kes on maksumaksjad, kannavad edasi väärtusi ja loovad oma pere.

LASTEOMBUDSMANI asenduskodude analüüsist leiab hulga näiteid selle kohta, et traumeeritud laste jaoks loodud asutustes ei mõelda laste erivajadustele. Kuidas muidu seletada järgmisi asjaolusid?

Laste liikuvus asutuses on suur, seega on kiindumussuhte tekkimine võimatu. On ju nii, et mida rohkem lapsi on peres, seda rohkem muutusi ja vähem stabiilsust seal on. Tulemuseks on pealiskaudsed suhted. Kolm kuni viis perekasvatajat-ema käivad tööl vahetustega ning mõnikord ei jõua ühe inimesega kohanedagi, kui uus vahetus on juba kasvatamistöö üle võtnud.

Kas kodu on ka koht madratsil? Laste käekäik sõltub eelkõige asenduskodu kui organisatsiooni võimalustest.

Asenduskodu kasvatuspõhimõtete hulka kuuluvad tihtipeale karistused ning arengupsühholoogiaga vastuolus olev ootus, et järgitaks kuulekalt reegleid. Tulemus on see, et asenduskodu töö hakkab vilja kandma. Samalaadseid näiteid ombudsmani analüüsist on kümneid ja kümneid.

Osalesin mõni aeg tagasi Eestimaa asendus- ja turvakodude töötajatele korraldatud supervisiooniüritusel, kus tähelepanu all olid lapse arengut toetavad teemad ning kasvataja isiksus ja roll selle kõige keskel.

Grupitöö algul valgusid ühel asenduskodus töötaval keskealisel kasvatajal silmad vett täis ja ta jagas kolleegidega, et oli kuueaastane, kui ta lastekodust lapsendati. Kui õhtusel ümarlaual rääkisime vabamas vormis lastest institutsioonis ja nende vajadustest, oli sama kasvataja üllatunud: «Ma ei saa aru, mis neil lastel seal tänapäeva lastekodudes viga on? Mitte miski neile ei sobi. Neil on ju ometi kõik olemas: ilusad peremajad, mitte sellised kombinaadid nagu vanasti, ilusad riided... Aga nad ikka ei oska seda hinnata.»

Nii meie «institutsionaalsed lapsed» iseseisvasse ellu astudes läbi kukuvadki ja neid toetavad täiskasvanud ei mõista, mis neil ometi viga on — kõik oli ju olemas.

KAS SEE KASVATAJA oli aga teadlik sellest, mis tõi lapsendamise lugu meenutades talle pisara silma? Kas kontakt selle isikliku toaga, mis kasuvanemate juurde kolimisega kaasnes või hoopis suhte ja tingimusteta armastuse leidmine?

See on vaid üks näide, kuidas traumeeritud lapse kõrval olev professionaalne toetaja asendushoolduses on kimpus oma käsitlemata ja käsitletud kaotustega. Need takistavad lapse kogemust mõista ning nii pole võimalik märgata last tema käitumise ja käitumata jätmise sees.

Lihtne on ju panna kõik probleemid kasvatamatuse ja halbade geenide arvele. Selleks et asendushooldusel viibivat last aidata, peab mõistma, kust ta on pärit. Tahe anda armastust on suur asi, aga kui laps on kogenud vaid kaotust ja hüljatust, siis üksnes armastusest ei piisa.

Kui lasteombudsman tegi ettepaneku kehtestada asenduskoduteenuse miinimum­standard, siis näen, et teraapia ja psühholoogiline abi peavad olema selle vältimatud osad. Vastasel juhul astuvad institutsioonidest igal aastal iseseisvasse ellu kümned noored, keda pole õigel ajal märgatud ja aidatud ning kes kopeerivad ja taasetendavad oma traumakogemust eri moel kogu oma elu jooksul edasi.

Triin Lumi, SEB Heategevusfondi tegevjuht

Allikas: Sakala

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.

Meediakajastuste arhiiv