Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Muuseumid ei olegi igavad!

Juuni keskel toimus asendus- ja turvakodude lastele kunstitöötuba Tallinnas Kadrioru kunstimuuseumis: kõigepealt tutvustati lastele lossi ja seejärel tegutseti töötoas, lapsed said kaasa lüüa kunstidetektiivide ja moeveidruste programmides.

Väljasõidu eel räägiti peredes üle, mida lossis tegema hakatakse, vaadati internetist pilte ja loeti pakutavate programmide kohta. Kodutööna uuriti välja, et Kadrioru park koosneb pargiosadest ja seal on vanemad pargialad, kus ligi 300 aasta jooksul ei ole taime- ja puuliike eriti muudetud, vaid on korras hoitud ning rajatud uusi alasid nagu Jaapani aed – viimase vastu tekkis ühes peres kohe suur huvi ja otsustati, et peale kunstimuuseumi minnaksegi seda vaatama.

Targad aparaadid ja kavalad salakäigud

Ekskursioon lossis ehk kunstidetektiivide programm oli huvitavalt ja mänguliselt korraldatud ning väga hariv. Lapsed said mõistatusi lahendades teadmisi ajaloost, kostüümidest, maalide hoidmisest ja paljust muust põnevast. Enamusele jäi kohe meelde fakt, et Kadrioru lossi lasi ehitada Venemaa tsaar Peeter I oma naisele Katariinale, kelle nimest ongi välja kujunenud Kadrioru nimi. Peeter I ja Katariina II pildid avaldasid muljet ning kaunis hoone lummas lapsi oma suursugususega. Laste arvates oli kõige ilusam suur saal, kus iga detail oli vaatamisväärsus. 15-aastane Oksana ütles, et talle jäi meelde see, et Peeter I võttis lossi rajamisel eeskuju Hollandist.

Iseäranis põnev oli näha muuseumieksponaatide säilitamise aparaate, mis reageerivad niiskusele ja soojusele. Selgus, et maalide ja kostüümide hoidmine on palju keerulisem töö, kui see pealtnäha tundub. Palju elevust pakkusid salakäigud keldrist maa peale – kui lossi elanikud ei soovinud kutsumata külalistega kohtuda, sai käigu kaudu lossist märkamatult väljuda.

Lossis meeldis lastele väga, kuigi mõne väiksema arvates oli seal „liiga palju treppe“. Kui ühes saalis räägiti, et tuba on sümmeetriline, sosistas üks 7-aastane tähelepanelik tüdruk kasvatajale vaikselt kõrva, et (nikerdustega) pildid seintel on küll erinevad. 12-aastane poiss ütles laes maalingut nähes, et seal on kujutatud teda ning kui avanes võimalus toda lugu etendusena mängida, saigi ta jahimehe rolli esitada.

Tikutoosist detektiivimärk ja mehed moeveidruste ajal

Töötoas meisterdasid lapsed endale tikukarbist detektiivimärgi. Danila kinkis selle oma tüdruksõbrale. Kõigile meeldisid väga materjalid, millest märke tuli valmistada. Reelika ütles, et talle meeldiski kõige rohkem töötuba, kus kaunistati toosi, mille sisse pandi salakirjas koostatud südamesoov. Meisterdamist ja joonistamist jätkati veel koduski.

Moeveidruste kavas lummasid lapsi vanaaegsed kõrgete kraedega puhvitud kleidid, mis olid kaunistatud vääriskivide ja kuldniitidega tikanditega. Tähelepanu pälvisid ka suursugused soengud. Tänapäeval tundub imelik, et mehed kandsid samuti pikajuukselisi parukaid ja kontsakingi, käies riides nagu daamid. Lapsed pakkusid esialgu välja, et kontsaga kingi kandsid mehed tol ajal ilmselt selleks, et oleks lihtsam tööd teha või näiteks maad kaevata. Siis aga saadi vastused küsimustele, miks mood muutub, miks siis mehed ikkagi kõrgeid kontsi kandsid ning miks kolisid vahel parukatesse hiired. Seejärel toimus väike moeetendus, kus lapsed said ise uhkeid rõivaid selga sobitada ja end ajas tagasi mõelda.

Tüdrukutele meeldis moeetendus väga, sest nad said ise printsesse mängida, poisid täitsid meeleldi kuninga rolli. Ühele 14-aastasele neiule oli just see muuseumipäeva lemmikosa: ta sai oma nooremat õde kui nukku ilusaks kuningatütreks riietada.

Ettevõtlik köögiabiline, Miiamilla muuseum ja Jaapani aed

Lõunasöögi saabudes märkas üks pereema, et nende 12-aastane poiss oli oma lauast kadunud. Selgus, et ta oli „köögitoimkonda“ appi läinud ning jagas laudadele sööginõusid, jooke ja sööke. Kodustes olukordades satub too poiss oma aktiivse loomu tõttu tihti pahandustesse. Oli rõõm näha, et laps leidis oma tegutsemishimule tegusa rakenduse ning ka söögi ootamise aja tublisti vastu pidas.

Peale sööki läks mõni pere lastega Miiamilla muuseumisse mürama. Lapsed said sealgi täita erinevaid rolle ning kehastada näiteks poemüüjat või postkontori töötajat. Uudistati erinevaid loomi ja linde, lahendati mõistatusi ning askeldati õues mänguplatsil.

Nagu kokku lepitud, läks üks pere pärast kunstimuuseumi tutvuma Jaapani aiaga. Sellest kujunes väike seiklus, sest aed oli osanud end pargi kaugemasse serva puude vahele ära peita. Jaapani aias jäi lastele silma, et seal on palju kive ja kivist astanguid ning voolav vesi. Ele küsis: „Miks siin ei ole ühtegi pinki?“ Omavahel asja arutades jõuti järeldusele, et Jaapani aias ongi väga olulised kivid, vesi, taimed ja puud ning aias jalutamine. Lapsed said teada, et see erineb tavalisest pargist selle tõttu, et seal ei joosta, istuta ega sõideta jalgrattaga, vaid jalutatakse vaikselt, vaadatakse ja nauditakse parajasti õitsevaid taimi ning rahulikku veevoolu.

Muuseumid ei olegi igavad!

Koduteel räägiti nagu ikka päevamuljetest. Lapsed nimetasid fakte, mis neil Kadrioru muuseumist meelde olid jäänud. Kodus näitasid kõik oma meisterdatud saladusetoose ka teistele ning peitsid siis need ära, et saladuse hoidmine veelgi kindlam oleks.

Muuseumipäevalt said lapsed omajagu uusi teadmisi ajaloost ning õppisid muu hulgas ka viisakat käitumist ja koostöö tegemist. Lapsed nägid, et muuseumid pole sugugi igavad kohad, vaid vahvad ajaloo õpitoad, mis panevad ikka ja jälle mõtlema selle üle, kuidas me tänapäeva oleme jõudnud, mis on muutunud või läbi sajandite peaaegu samaks jäänud.

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.