Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“ ootab nominente

Tunnustamist väärivad lapsed, noored, täiskasvanud, ettevõtmised ja ühendused, kes on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse. Kandidaate saab esitada 20. aprillini 2017.
Loe lisa ja esita kandidaat

Mõtelda tuleb südamega!

Veebruari esimesel nädalavahetusel külastasid turva- ja asenduskodude lapsed üle Eesti NUKU teatri uhiuut etendust „Väike Prints“. Pärast lavastuse vaatamist käidi nukumuuseumis, kohtuti lava taga näitlejatega ning saadi osa teatrimaagia sünnist põneva maja tagaruumides.

Kas sellel printsil ikka loss ja kroon ka on?

Paljudes peredes meenutati enne teatrisse minekut „Väikese Printsi“ sündmusi multifilmi järgi või Antoine de Saint-Exupéry raamatut üle lehitsedes. Ka eesti keelt mitte oskavad lapsed olid loo sisu ja tegelastega hästi kursis ning ootasid etendust põnevusega.

Lapsed, kes raamatut lugenud ega sellest kuulnudki ei olnud, tundsid huvi, kas sellel printsil ikka loss ja kroon ka on. Tüdrukud aga lootsid, et kui juba prints on, siis ehk toimetab lavalaudadel muinasjutumaailmas ka ilusa kleidiga printsess.

Ühe pere kasvataja, kelle jaoks „Väike Prints“ on olnud üks lapsepõlve lemmikraamatuid, ütles oma tagasisides, et laste küsimustele vastamine oli väga lõbus ajaviide, kuna pärimised – üks nutikam kui teine – vajasid pikki ja põhjalikke vastuseid.

Osa kaugema kandi peresid saabus pealinna varakult, nii et etenduse alguseni jäi veel vaba aega. See tähendas toredat vabakava Tallinna vanalinnas: jalutati ringi, tehti pilte ning imetleti keskaegseid hooneid. Kaasas olnud kasvataja sai giidi rolli proovida ning jäi oma väikeste „turistidega“ väga rahule: lapsed olid tublid ja armsalt uudishimulikud.

Lugu sõprusest ja armastusest – 7–103-aastastele

Siis oligi aeg teatri uks üles otsida ning vaim valmis seada. NUKU kodulehelt võib etenduse kohta lugeda järgmist: „Kui kõrbes hädamaandumise teinud lendur oli veel laps, joonistas ta kord pildi boamaost, kes seedib elevanti, kuid kõik täiskasvanud pidasid joonistust kübaraks. Pärast seda loobus ta joonistamast, kuni kohtus kõrbes Väikese Printsiga – kuldsete juuste, kollase salli ja armastusväärse naeruga poisiga, kellel oli kummaline komme mitte vastata küsimustele. Väike Prints palus tal joonistada lamba ja sellest sai alguse nende sõprus…“

„Väike Prints“ on lugu sõprusest ja armastusest, mis on mõeldud 7–103-aastastele. Tõepoolest, küllap naudiks etendust ka 100-aastane, ent pisematel polnud lihtne kõigest aru saada. Aga teatri lummav ja maagiline õhkkond, kostüümid, muusika ja muidugi näitlejate loodud karakterid aitasid neid arusaamise auke täita, nii et elamuse said ka nemad.

Esimene vaatus mõjus noorematele natuke hirmutavalt ja arusaamatult, sest seal oli palju pimedust, valjusid helisid ning kummalise väljanägemisega tegelasi. Naljakas oli see, kuidas kellaonu end üles keeras ning ühtepuhku „Tere hommikust“ või „Tere õhtust“ ütles. Üks 5-aastane poiss naeris selle peale etenduse lõpuni iga kord kaasakiskuvalt kõlavalt.

Väike Prints – tuttav, turvaline ja hea südamega

Lastele avaldas muljet lennuk, mis tundus nii „päris“. Omavahel arutati selle üle, kas ta tõepoolest kukkus alla ja miks terve põrand äkki pabereid täis oli. Mõni avaldas ka arvamust, et ei julgegi lennukiga nii kõrgele sõitma minna…

Kõige enam meeldis Väikese Printsi tegelane, kes oli tuttav multifilmidest ja raamatust. Ta oli lõbus ja naeris väga palju, aga samal ajal heasüdamlik ja hoolis kõigist. Meelde jäi ka Rebane, kes ütles, et mõtlema peab südamega – ning muidugi imeilus Roos – olgugi et ta oli vahel pisut… pirtsakas. Kloun tegi naljakaid asju ja joodikul hakkas joomisest kõht valutama…

Pilku püüdis ka etenduse visuaalne pool: lava tagaseinale projitseeritud taevakehade liikumine ja tähine taevas, etenduse alguses toimunud lennuavarii ja lõpp, kui lennuk jälle käivitus.

Etendus oli põnev ja õpetlik nii suurtele kui ka väiksematele vaatajatele. Üks kasvataja ütles, et lapsi kõrvalt jälgides märkas ta, et nad olid laval toimuvasse jäägitult süvenenud. Laste kehakeel reetis suurt huvi: kui lapsed naersid, naersid nad kogu südamest, kui nad oma lemmiktegelase pärast muretsesid, tegid nad seda kogu oma hingeheadusega. Hirmu tundes katsid nad silmad kätega ja piilusid etendust sõrmede vahelt.

Täiskasvanud ei taha mäletada lapsepõlve …

Hilisemates vestlustes märkisid lapsed olulisi kohti etendusest. Näiteks aduti kurbust lenduri ütluses, et mõned täiskasvanud ei taha mäletada lapsepõlve. Ei meeldinud see, kui kloun lõi jalaga Väikest Printsi.

13-aastane Rainer ütles: „Mulle meeldis, kuidas Väike Prints õhku joonistas ja see oligi nagu LIHTSALT õhus. Ei tea, kuidas seda tehakse? Mulle meeldis Tallinnas vanalinnas jalutada, teistmoodi inimesed ja palju rohkem inimesi…“

14-aastane Ermo, kes muidu on vaikne ja tagasihoidlik, üllatas kasvatajat oma terase taibuga: „Mina sain ikka aru teatrist. Väike Prints joonistas, aga keegi ei saanud aru, mida ta joonistas. Ainult Rebane sai aru…vist oli nii.“

Raimo: „Mina väsisin sellest päevast ära, aga rongisõit oli äge! Etenduses meeldis see õhku joonistamine.“

Tehnikahuviline Martin aga kordas hiljem elavalt kella välimusega laternasüütaja robotlikku „Tere hommikust, head ööd“ lauset ja jäljendas kangi üles-alla tõmbamist, mis mehel rinnal.

Ägedate hammastega vampiir ja krokodillist puretud puunukk

Peale etendust said lapsed käia giidi saatel nukuteatri põnevates lavatagustes, kuhu tavakülastaja iga päev ei pääse. Seal olid naljakad trepid, kus olid sinka-vonka teed – see oli lõbus! Lapsed said mängida ja kätt proovida suurte marionettnukkudega – vahva oli katsetada, kuidas need liikuma hakkavad. Giid näitas lastele vampiiri, kelle hambad olid kõhedalt ägedad. Ühte puust nukku aga oli krokodill hammustanud ning sellest oli tal nina peal hambajälg.

Näitlejate garderoobis oli võimalik proovida, mis tunne on olla näitleja – istuda peegli ees ja muutuda kellekski hoopis teiseks. Lapsed said endale külge panna ehtsa garderoobilaua juurde kuuluvaid parukaid, kõrvu, ninasid ja kostüüme. Eriti põnev oli esinejate kostüümide selga sobitamine. Lapsed said palju kogeda, näha, katsuda, küsida ja ise rääkida ning ohtralt fotosid teha. Lapsed said kavale näitlejate autogrammid. Tore oli see, et etenduses osalenud näitlejaid sai nii ligidalt vaadata! Iga pere sai ka „Väikese Printsi“ raamatu.

Puutöökojas vaadati, kuidas valmivad dekoratsioonid, nukutöökojas uudistati nukkude meisterdamist. Elevust tekitasid söögipoolise-rekvisiidid, mis saalist tunduvad väga ehedad, aga näpuga katsudes selgus, et isuäratavad võileivad-õunad-viinamarjad on hoopis vahtporoloonist valmistatud. Ühe pere pesamuna keeras rulli väikese kaneelisaia ja pani ka ahju küpsema… Muuseumi õuduste majast ei tahetud aga enam välja tullagi.

Suuremaid lapsi puudutas see lugu eriti sügavalt, seda oli näha nende käitumises. Pärast etendust olid nad vaiksemad ja mõtlikumad. Päeva lõpus võeti nii mõneski peres „Väikese Printsi“ raamat uuesti kätte, et veel kord tema seiklustele kaasa elada.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.