Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Kui pikaks kasvab Buratino nina?

Mai viimasel nädalavahetusel kutsus SEB Heategevusfond lapsi Eesti turva- ja asenduskodudest osa saama imelisest teatrimaagiast Estonias, kus esietendus Olav Ehala koguperemuusikal „Buratino“. Lapsed said seigelda ka lavataguses maailmas ja kohtusid nii teatri juhi kui ka etenduse heliloojaga.

Seekordne teatriskäik oli pisut erinev, sest tegemist oli esietendusega: Estonia oli pidulikum ja majas liikus ringi palju näitlejaid, kes olid lastele telerist tuttavad.

Tuntud lugu uues kuues

Peredes oodati teatripäeva suure elevusega. Enne etendust värskendati kodudes oma teadmisi puunukust Buratinost/Pinocciost, sest äratundmisrõõm annab elamusele põneva lisamõõtme. Alati on ju vahva võrrelda, kas ja kui erinev või sarnane on see, mille pani kirja kirjanik ja kuidas lavastaja loo etendusena välja toob.

Enamik lapsi oli varem Buratino raamatut lugenud, vaadanud teleetendust või multifilmi. Nad teadsid hästi, et Buratino on puust nukk, kellel on pikk nina ja kelle isa on papa Carlo. Seetõttu suhtusid mõned tarkurid etendusse algul väikese eelarvamusega, et pole seal ju midagi uut – Buratinot on telekast juba niiii palju nähtud! Aga teatris, teadagi, saab ka tuntud lugu uue kuue. Teel Tallinnasse arutati veel üheskoos üle, miks siis ikkagi Buratinol on pikk nina ja Malvinal sinised juuksed.

Ühes peres lugesid lapsed enne etendusele sõitu „Kuldvõtmekese“ raamatut ja igaüks joonistas ka pildi. Teises peres kõneldi ühisest peretundest ja toredast võimalusest veeta päev kogu perega koos. Tuletati meelde, et Estonia on Eesti Rahvusteater ja teatri maja on juba üle saja aasta vana. Nii et sinna teatrisse minemine on suureks auks, et piletid on üsna kallid ja et sinna alati ei saagi kohti, kuna tahtjaid on palju. Räägiti ka erinevatest kultuuridest ja sellest, et eestlased on väga uhked oma ooperimaja üle.

Muusika tõi loo lähemale

Enne etenduse algust oli lastel palju uudistamist. Krapsakamad otsisid oma pere istekohad välja ja juba kogenud teatriskäijad teadsid, kust saab toolipatju. Need siginesid istmetele imeruttu. Enne kui etendus algas, jäi aega ka kava sirvida. Kert hakkas kohe etenduse kavas olevat ristsõna lahendama ja uuris infot tegelaste kohta. Kava sai pikalt lahti lapata ja vaadata, kui pikaks see Buratino nina siis ikkagi venib... Üle kolme lehekülje!

Nii suuremad kui ka väiksemad elasid etendusele innukalt kaasa. Esimeses vaatuses vastasid lapsed hakkajalt näitlejate esitatud küsimustele. Laulud olid paljudele juba varasemast tuttavad ja tantsuetteasted tegid nalja – eriti meeldis konnade tants.

Etendus oli humoorikas, värviline ja õpetlik. Oli kohti, kus lapsed naersid kogu südamest. Nii mõnigi põnn, kes muidu naljalt paigal ei püsi, unustas rahmeldamise ja jälgis kui naelutatult laval toimuvat. Ka etenduse kujundus oli uudne ja huvitav, hoides pilgud laval.

Igihalja loo iva jõudis kenasti ka lasteni: Buratino tegi lollusi ja sõbrad „õpetasid“, kuidas asju peaks tegema. Buratino isa papa Carlo tahtis väga, et poiss õpiks ja saaks targaks. Ja see kõik toimus kaasahaarava muusika ja tantsude saatel, mis tõi loo lähedale ka neile lastele, kes eesti keelest veel väga hästi aru ei saa.

Kui etendus lõppes, plaksutasid lapsed ennastunustavalt. Nii tähtis oli avaldada head meelt ja tunnustust kõige-kõige kõvemini käsi kokku lüües! Kui esimese vaatuse keskel küsisid mõned „Millal juba läbi saab?“, siis teise vaatuse lõpuks oli ka püsimatutel naeratus näol ja öeldi, et „Täitsa mõnus oli!“.

Kuhu jäi Buratino müts?

Igal lapsel oli erinev lemmik, kuid Buratino meeldis kõigile – eelkõige tema pikk nina! Aleksandr juurdles veel kolmandalgi päeval selle üle, et mis materjalist see nina ikka näitlejal oli ja kuidas ta näos püsis. Ja kas päriselt ka võivad inimestel nii pikad ninad olla? Kui kasvataja arvas, et nii pikka nina nagu etenduses Buratinol on, päriselt küll olemas ei ole, juurdles poiss edasi, et kui oleks, mis siis ikkagi saaks…

Mõne lemmikud olid aga hoopis kass Basilio ja rebane Alice, kes panid vastavalt iseloomule mängu kogu kavaluse, et oma tahtmist saada – rahapuu kasvama panna. Egritile meeldisid küll kass ja rebane, aga samas oli ta õnnelik, et Buratino sai lõpuks oma raha tagasi ja kõik lõppes hästi.

Etendus oli õpetlik mitmel moel: lapsed said aru, kui tähtis on koolis käimine ning oma elus eesmärkide seadmine, mille poole iga hinnaga püüelda. Oli nii mõtlemapanevaid olukordi kui ka kohti, mis suu muigvele ajasid. Muljet avaldas ka põnev valguse ja varjude mäng.

Laura ütles, et ka talle meeldib väga tantsida, seepärast jälgis ta laval toimuvat suure huviga – nii lavastuse sisulist kui ka vormilist poolt, milles peale tantsu avaldasid muljet ka tegelaste uhked riided, iseäranis Malvina kleit. Tüdruk ütles, et tal oli kahju Buratinost, et too uskus kassi ja oma raha ära andis. Kahju oli ka Pierrot’st, kes oli kogu aeg kurb ja õnnetu.

Ka Tiiu jälgis hoolega koreograafiat. Talle meeldis seekordne etendus just seetõttu, et esietendus oli pidulik, näidates teatrit kui tõelist imedemaad. Lapsed piilusid huviga ka saalis istuvat heliloojat Olav Ehalat, kes on kirjutanud nii palju hingelähedasi lastelaule.

9-aastane Egrit arvas, et natuke kurb oli, et Buratinol polnud mütsi peas. Marika oli sama meelt – temagi tundus puudust tuttavast torumütsist. 13-aastasele Kevinile meeldisid ilusad laulud ja kostüümid ning eelkõige Malviina, kes laulis nii hästi!

Miks on Malvinal kaks peigmeest?

Marekile meeldis kõige rohkem see, et oli palju laulu ja muusikat. Sest see oli äge ja tekitas rõõmsa tunde. Tegelastest oli Mareki lemmik ikka Buratino, kelle suurim soov oli minna kooli ja saada inimeseks. Marekil tekkis mõte, et ta tahaks ka endale puust Buratino meisterdada. Poisile tundus, et Kass oli tore ning Buratino sõber. Rebane aga Marekile ei meeldinud, sest tema tundus kuri olevat.

Riko ütles, et temale meeldis kõik ja seda oli temast ka näha. Riko tahtis teada, mis kavatajale kõige rohkem meeldis ja kasvataja vastas, et papa Carlo laul ja see, kuidas lugu lõppes.

Kerdile meeldisid üle kõige röövlid ja politseikoerad. Kevinile aga papa Carlo alguse- ja lõpulaul. Ja muidugi imekaunis Malvina, kes laulis nii ilusti! Säde ütles lihtsalt, et etendus oli lahe. Talle meeldis väga loo lõpp, kus papa Carlo sai kuldvõtmekese tagasi ja avas salaukse, mille taga oli võlumaailm – nukuteater.

Mõnda asja tuli lastel ka kasvatajale selgitada. Ühes peres teadsid lapsed paremini, kes on Pierrot ja Artemon. Kasvataja ei mõistnud, miks Malvinal on kaks peigmeest. Lapsed aga tegid talle selgeks, et need on Malvina sõbrad ja üks neist – Artemon – on sõber koer.

Kui „Pipi“ etenduse ajal ei suutnud Laura kuidagi aru saada, kas tegevus toimub tegelikult või on neil inimestel seal laval kostüümid seljas, siis tänaseks on temalgi juba arusaamine olemas, et laval toimuv on mäng, mida esitavad kostüümides näitlejad. Reaalne maailm ei lähe enam muinasjutumaaga sassi.

Mis juhtub, kui teatris kella ei tunne…

Kuigi osa lapsi on saanud teiste Eestimaa teatrite lavatagustes maailmades juba eelmistel kordadel ringi vaadata, on alati midagi uut avastada. Neile, kes polnud varem lavataguses ekskursioonis osalenud, jagus põnevust veelgi enam.

Lapsed nägid kulisside taga, kuidas valmistutakse kohe algavaks muusikaliks. Näidati orkestri ruumi lavaaugus ja õmblejate töötuba, kus valmivad näitlejate jalatsid ja õmmeldakse muinasjutulised riided. Lapsed kuulasid hoolega, mida giid rõivaste valmistamisest rääkis. Neile jäi meelde, kui oluline on tunda kella, sest kui näitleja ei tule proovi õigel ajal, siis seiskub kõigi töö.

Külastati ka väikest ja suurt maalisaali, kus tehakse dekoratsioonid ja etendusteks vajalikud rekvisiidid. Piiluda lubati isegi näitlejate garderoobidesse ja grimmituppa. Nii vahva oli kõike oma silmaga näha! Lava taga tekkis lausa eriline tunne. Kristiinale meeldiski kõige rohkem just Estonia maagiline maja oma käänuliste ja salapäraste koridoridega, kuhu võõras võib ennast unustades ära eksida. Ja ruumid, kus teatrimaagia alguse saab.

Lava taga kohtusid lapsed sel korral ka Rahvusooper Estonia peadirektori Aivar Mäega, kes külalisi isiklikult tervitas.

Õpetlik lugu, mis pani mõtlema

Pärast etendust said lapsed Lidos endale ise lõunasöögi komplekteerida. Lido restoran on laste jaoks suur hitt. Neile, kellele ea- ja jõukohane, pakkus toidukupongiga arveldamine suurt rõõmu. Arvutamist ja rehkendamist oli küll, aga enamjaolt koostöö sujus ja kõik said meelepärased palad kätte.

Tagasiteel loeti kingituseks saadud Buratino raamatut. Värskelt etendust vaadanuna märkasid lapsed kohe väikseid erinevusi laval nähtu ja raamatu sisus.

Selles peres, kus enne etendust pilt joonistati, viidi läbi vestlusring, et võrrelda raamatus ja etendusel nähtut: enne etendust joonistatud piltidele lisandusid uued. Vahva näitus pandi toa seinale üles.

Buratino lugu on väga õpetlik ja aitab meelde tuletada, kui olulised on elus hea süda ja sõbrad, kellega koos saavad õnneliku lõpu ka pisut ohtlikud seiklused. See lugu võimaldab arutleda erinevatel teemadel, nagu näiteks „Kuidas saada inimeseks ja selleks jääda“ või „Headus ja kurjus meie sees ja meie ümber“. Selge on see, et hea süda võimaldab palju head teha, aga vahel tuleb olla ka pisut kaval…

Panusta 3 eurot kuus ja kingid lastele eduelamusi, uusi kogemusi või toetad noori hariduse omandamisel, mis on elutähtis iseseisvasse ellu astumisel. Anna oma väike panus, et asenduskodus elaval lapsel oleks samasugune toetav ja arendav keskkond nagu meie oma peres kasvavatel lastel: http://www.heategevusfond.ee/aita-sina-ka


 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.