Tunnustusauhind „Lastega ja lastele“

Aita tunnustada lapsi, noori ja täiskasvanuid, organisatsioone ning ühendusi, kes oma algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste ja noorte heaolusse!

Taotlus kandidaadi esitamiseks

Kas uppujale võib kätt anda?

22. märtsil korraldas MTÜ SEB Heategevusfond koostöös MTÜ Vabatahtliku Reservpäästerühma ja Tallink Spa & Conference Hoteliga turva- ja asenduskodudes peatuvatele lastele veepäeva, mille eesmärk oli tõsta laste teadlikkust veeohutusest.

Kaheksandat aastat järjest kutsus Tallink Spa & Conference Hotel oma sünnipäeva puhul külla hoolekandeasutuste lapsed. Veeohutuse päevast võtsid osa lapsed 22-st turva- ja asenduskodust üle Eesti: Tartust ja Elvast, Pärnust, Ida-Virumaalt, Tallinnast, Haapsalust, Jõgeva- ja Raplamaalt, Põltsamaalt ja Harjumaalt – kokku 185 särasilmset külalist.

Tallink Hotelsi juhatuse esimees Taavi Tiivel ütles, et spaa erinevad basseinid võimaldavad teemapäevade edukat läbiviimist ning võrreldes tavaujulaga on seal olemas ka lapsi motiveeriv meelelahutuslik element: „On oluline, et mängu kaudu õpitakse vee-ennetusega seonduvat, et suvi saaks ohutult tulla!“

Ujumisoskus aitab veega seotud ohte vältida

Spaas tutvustati praktiliste ja mänguliste näidete abil veeohutuse põhitõdesid, prooviti esmaseid päästevahendeid ja tehti praktiliselt läbi märgiujumist. Lapsed said teada, et loodus annab ohtudest päris palju vihjeid – näiteks praod jääs, tume vesi, vahutavad lained jõel, keerised vees jmt –, kuid neid märke tuleb osata lugeda. Lisaks veeohutustarkuse omandamisele oli lastel võimalus kiirabi meediku käe all õppida esmaabi andmist ja uppunu elustamist.

Uuringud näitavad, et ujumisoskuse olemasolu mõjutab laste valmisolekut veekogu ääres ohutumalt käituda. Just lapsevanema või hooldaja ülesanne on aga lapsed võimalikult vara ujuma õpetada ja sealjuures esmaseid veeohutuse tarkusi jagada.

Tähtis on olla teadlik sellest, et paljud veeõnnetused võiksid jääda olemata, kui laste ja vanemate teadmised veeohutusest oleksid paremad. Kas uppujale võib kätt anda? Õige vastus on, et ei tohi! Uppujale tuleb ulatada seljast võetud jope varrukas või rannarätik, nöör või puuoks, aga kindlasti ei tohi paanikas uppujale kätt anda, sest ta võib sind endaga kaasa tõmmata ning tulemuseks on kaks abivajajat. Seda ja palju teisi tarkusi õpetati sellel veeõppusel ka asendushooldusel viibivatele lastele ja nende saatjatele. 50 last sooritasid ka märgiujumise harjutuse, saades lisamotivatsiooni oma ujumisoskuse edasiarendamiseks.

Rongisõit, Vabadussammas ja GPS-iga orienteerumine

Lapsed ootasid pikisilma seda päeva, sest aastate vältel on Tallink Spa sünnipäevapidu saanud turva- ja asenduskodudes vahvaks traditsiooniks.

Üldiselt on lapsed väga veelembesed – suvel meeldib neile väga mere ääres käia, talvel oodatakse igat basseiniskäiku suure õhinaga. Nii ka seekord. Lapsed ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal lõpuks jõuab kätte aeg Tallink Spa poole teele asuda ja nii päriti pühapäevahommikuste askelduste sekka iga 10 minuti järel, et „kas nüüd hakkame juba minema?“… Bussis rääkisid lapsed õhinal, mis nad kõik vees ära teeks.

Mõnes kodus sätiti ujumisvarustus kotti valmis juba laupäeva õhtul, nii võis pühapäeva hommikul olla kindel, et midagi vajalikku maha ei unune. Ühe perekodu kasvataja pani teele kaasa suure karbitäie võileibu, maiustusi ja mitu pudelit õunamahla. Teise kodu kasvatajal tuli aga idee, et pealinna peaks sõitma rongiga, sest bussiga treppi sõitmine on muutunud juba liiga mugavaks võimaluseks. Pealegi oli selle kodu laste kokkupuude rongisõiduga olematu. Nii saidki need lapsed elus esimest korda oma käega katsuda peatuses oodanud rongi.

See kasvataja jagab ka üht humoorikat seika. Nimelt küsis üks kaasas olnud 12-aastane poiss rongis, et kus nad parasjagu on. Vastuse peale „Riisiperes“ hakkas poisi fantaasia kohe tööle ning ta mõtiskles: „Kas Riisiperes elavad siis inimesed, kes on riisist ja söövad palju riisi!? Ahhaa, siin elavad järelikult hiinlased…“

Kasvataja sõnul oli vahva vaadata, kuidas lapsed nautisid oma esimest rongisõitu, olles tõeliselt uhked, et neil selline võimalus avanes. Tallinnas käidi ära ka Vabaduse platsil, kus Riisipere-nalja teinud poiss hakkas kasvatajale rääkima vabadussõjast, püstitades teema, et „sõda on vabadus ja vabadus on sõda“. Ajaloohuvilisele poisile meenus ka muu tunnis õpitu: ta teadis, et kusagil läheduses peaks asuma väljakaevatud müür, mis samba ehitusel alles jäeti. Müürijupp, mis teadupärast on Vabaduse platsil läbipaistva katte all näha, leiti üles ja ajalootunnis õpitud teooriast oli saanud reaalsus.

Tallink Spa poole liikudes otsustas selle kodu kasvataja lasta poistel ise GPS-i abil spaa üles otsida. Noormehed hakkasid nagu üks mees kaarti uurima ja teed juhatama. Kasvataja aga jälgis samal ajal kõrvalt, kuidas nad koostööd teevad, võõras kohas orienteeruvad ning liikluses käituvad. Nad said ilusti hakkama ja varsti jõutigi sihtkohta – veepeole.

Märgiujumine: kas 100 meetrit ujuda on ikka „käkitegu“?

Sündmusi planeerides on igaühel neist ka kindel eesmärk: Tallink Spa puhul pole see ainuüksi veetrall, vaid ka lastele veeohutuse teadmiste andmine. Sel korral oli ujumispeo kandvaks osaks alates 7-aastaste laste ujumisoskuse mõõtmine märgiujumise ülesande kaudu. Selle kompleksharjutuse eesmärk on tõsta laste ujumisoskust ja viia see teiste elutähtsate oskuste – nagu lugemine ja kirjutamine – kõrvale ning parandada Eesti rahva ujumisoskust, motiveerides lapsi ujuma õppima, oma oskusi edasi arendama ning ujumisest rõõmu tundma.

Enne „rajale“ minekut lubas nii mõnigi laps kindla peale vähemalt 100 meetrit ujuda, kuid tegelikkus oli veidi teistsugune. Lapsed õppisid sellest kogemusest, et oma võimete hindamine on ujumisoskuse juures oluline osa: paljud lapsed tõdesid, et järgmine kord, kui vetteminek on, siis peab ikka mõtlema, kui kaugele ujuda, et jõust piisaks. Ja kuna avaveekogus on keerulisemad tingimused kui basseinis, tuleb lausa topelt mõelda.

Lastele tuli see üllatusena, et vees tundub vahemaa lühem kui tegelikkuses. Üks poiss ütles enne märgiujumist, et „ah, see 100 meetrit ujuda on käkitegu!“, kuid tegelikult ei jõudnudki lõpuni ujuda. Tema ja paljud teised kogesid, et ujumine on puhas füüsiline töö, mis väsitab ruttu ära, kui oskused pole piisavad. 9-aastane Katariina oli enne märgiujumist kindel, et jõuab palju ujuda, aga tegelikkuses see nii ei olnud ja ta mõistis, et harjutamine on oluline. Õnneks käib ta ka koos klassiga ujumas.

Ent oli ka tagasihoidlikumaid lapsi, kes oma võimeid pigem alahindasid ja ujusid rohkem, kui nad esialgu arvasid suutelised olevat. 14-aastane Kevin sai kinnitust oma ujumisoskusest. Selle eest premeeriti teda ka kõige parema märgiga.

Paljud poisid olid meeldivalt üllatunud, et ka sedamoodi, mängeldes on võimalik oma võimeid proovile panna. Need aga, kes ujumisvõistlusest osa ei võtnud, elasid basseini serval teistele tuliselt kaasa. 11-aastane Anton lubas järgmisel korral kindlasti ka võidu ujuda. Koolieelikutele, kes võistlusest osa ei võtnud, pakkus suurt huvi mannekeen, mille peal said lapsed proovida, kuidas teha kunstlikku hingamist.

Õpiti veest päästmise põhioskusi

Ühe perekodu kasvatajad kirjutasid oma tagasisides, et neile meeldis eriti see, et spaas õpetati lastele praktilisi asju ja ka nemad ise said uusi teadmisi, kuidas päästa vees hädasolijat. Lapsed said muu hulgas teada, miks peab kandma päästevesti ning kuidas uppunut saab päästa ka lihtsalt käterätti ulatades. Paljud lapsed olid imestunud, et ujulas olid olemas reaalsed päästjad.

Elustamist said proovida kõik – nii lasteaialapsed kui ka kasvatajad. Sellest, kui vajalik selline oskus on, said kõik lapsed kohe aru. 12-aastane Ira ja 13-aastane Artjom proovisid oma oskusi ja jõudu esmaabi andmisel ning südamemassaaži tegemisel. Lapsed püüdsid tõsisel ilmel teha massaaži piisava tugevusega, sest päriselus sõltub sellest ju inimese elu. Nad imestasid, et kuidas see küll nii raske saab olla.

Rohkesti elevust pakkus päästevestidega ujumine ja päästepoi viskamine „uppujale“ – selgus, et täpselt visata ei olegi nii kerge, kui alguses arvati. Ira koos 7-aastase Dašaga sikutasid kordamööda üksteist nööriga veest välja. Selliseks päästeoperatsiooniks pidi loomulikult kõigepealt ka päästevestid korralikult selga kinnitama ning püüdlikult täideti nii abivajaja kui ka päästja rolli. Mõlemad tüdrukud olid õnnelikud, et neil teise päästmine õnnestus.

Lisaks uute teadmiste omandamisele oli sellisel mängulisel päästeoperatsioonil veel üks suur pluss – see tunne, et „sain hakkama“, lisas lastesse kõvasti enesekindlust. Üks 14-aastane tütarlaps kartis algul väga kunsthingamist proovida, arvates, et ei saa hakkama. Teda tuli tagant ärgitada, et ta prooviks – ja neiu proovis ning saigi hakkama, olles pärast väga rahul ja õnnelik.

Kasvatajad panid kõrva taha õpetused, kuidas vees ja veekogude ääres käituda. Suvel käiakse ikka kas mere või järve ääres puhkamas ja elementaarne teadmine, et see, kes ujuda ei oska, ei tohi minna sügavasse vette, tuleb lastele väga veenvalt selgeks õpetada. Päästjad selgitasid, kuidas hädasolijat vees aidata nii, et abistaja ise ohtu ei satu. Samuti said lapsed teada, et veekogule ei minda paadiga sõitma ilma päästevestita. Aleksandra ütles: „Ka mulle jäi meelde, et hädasolijale ei tohi vees anda kätt, vaid tuleb kiiresti võtta näiteks kaasasolev käterätt ja ulatada see.“

Õpiti ka südamemassaaži tegema. Aparaat näitas, kas seda tehakse õigesti. Kasvatajad said teada, et põlved peavad olema natuke laiali, käed sirged ja siis tuleb vajutada südame piirkonda.

Pärast tekkis paljudes gruppides tõsine arutelu just päästmisoskuste teemal – nüüd ollakse rohkem teadlikud sellest, et elustamine ja teise inimese päästmine polegi nii lihtne ja kergekäeliselt ei saagi appi tõtata, kui pole vastavaid oskusi.

Soojas vees „sulasid“ ära paha tuju ja hirmud

Laste meeleolu tõusis taevani, kui nad nägid basseinis täispuhutavaid ujumisrõngaid, palle ja ja tohutut hulka ujumismadratseid. Alguses, kui nad klaasakna tagant veekeskuse basseini vaatasid, siis arvasid nad, et lapsed küll enam basseini ei mahu. Madratseid oli lihtsalt nii palju! Koju minnes said nad soovi korral madratsi kaasa võtta. Nüüd ootavad kõik pikisilmi suve, et oma madratsitega vees hullata saaks.

Lastele meeldisid väga mullivannid, aurusaun ja muidugi jäätisekokteilid. Basseinis kokteilide joomine oli paljudele esmakordne elamus. „Milline võlumaasikajook!“ sõnas Daša. Lapsed nautisid oma jäätisekokteile täiega, ise samal ajal soojas vees mõnuledes.

8-aastane Nikita, kes sel päeval oli hommikust saadik olnud närviline ja tujust ära, sulas soojas vees vaikselt, muutus rahulikumaks ja üha rõõmsamaks. Loodetavasti sai ta oma negatiivsed emotsioonid ja hirmud, mis talle sel päeval muret tegid, aga mida ta sõnadesse panna ei osanud, vees hullates endast välja lasta ja hulgaliselt positiivseid emotsioone asemele koguda. Vesi – ja kogu muu trall sinna juurde – kui stressi ja pingete maandaja on kindlasti väga oluline abivahend laste psüühilise heaolu parandamisel.

Mihhail ja Martin olid Tallinkis esmakordselt ja nende nägu säras vees sulistades suurest rõõmust. Kõigil oli väga lõbus ja tore olla, lapsed kilkasid ja nautisid veerõõme ennastunustavalt. Kui basseinis jahe hakkas, koliti vaheldumisi kas sauna või mullivanni. Kuigi mullivanni nautisid väga ka suuremad lapsed, olid just väiksemad silmnähtavalt vaimustunud soojas-soojas väikelaste basseinis hullates. Mullivannis oli alati palju inimesi, aga ikka leidus seal koht ja sai mõnusalt aega veeta. Maksim oli seal esimest korda ja kiitis, et see oli nii lahe, et ei tahtnud kohe väljagi tulla.

Soov õppida ujuma vähendab veekartust

10-aastase Alari puhul oli tore jälgida, kuidas kooli ujumistunnid on arendanud tema oskust vees õigesti reageerida. 12-aastane Kärt võttis võistlustest ja tegemistest rõõmuga osa. Tema puhul oli seda hea vaadata, sest on olnud aegu, kui Kärt ei taha koostegemistest osa võtta ega näita mingit rõõmu välja.

7-aastane Virdzinija ei saa veeohtudest veel aru ning vajab jälgimist ja õpetamist, aga ta tundis suurt rõõmu teistega koos ujumisest: viskas päästerõngast, proovis päästevesti, millega tal oli palju lihtsam ujuda, nagu ta ka avastas. Soov ujuma õppimiseks on tal väga suur.

8-aastane Annika on erivajadusega tüdruk, kes käib siiani lasteaias. Ta on väga huvitatud ujumisoskuse omandamisest. Sel korral õnnestus tal soojades mullivannides ujumisvestiga supelda ja suurimast veekartusest sai Annika üle.

Daša leidis endale uue sõbrannagi, kellega nad koos suure osa ajast basseinis mulistasid, sukelduma õppisid ja rõõmsalt kõigele toimuvale kaasa elasid.

Ühe turvakodu 8-aastane tüdruk kartis algul vett, kuid pärast oli õnnelik, et õppis püsima vee peal koos ujumisrõngaga ja julges minna isegi sügavale vette.

Rainer karastas end kordamööda jääkülma ja kuuma dušiga. Andra ütles sauna kohta: „Mul tuli igast nahaaugust higi välja ja keha läks täitsa tuliseks ja seejärel oli väga mõnus jahutada end basseinis.“

Martin sõnas: „Mina veel ujuda päriselt ei oska ja ma ei lähe nii kaugele, et keegi peab mulle appi tulema. Siin basseinis oli väga hea ja lõbus, mullivannis ja saunas meeldis mulle ka väga. Saunas olen ma varem päris vähe käinud. Ma õppisin tegema ka kunstlikku hingamist.“

Mõni veekartlikum laps sai eraldi õpetust väiksemas basseinis, kus harjutati privaatselt ujuvmadratsiga veepeal püsimist. Lapse jaoks sarnaneb see hetk, mil abistaja madratsist lahti laseb, jalgrattaga sõitma õppimise kogemusega. Ühel hetkel, kui ta ootamatult omapead hulbib ja avastab, et sai ise hakkama, ei suuda ta seda alguses uskudagi, aga rõõm on oi kui suur!

Vett täis!

Kui lapsed kuulsid, et spaas on üks bassein ka väljas, olid nad väga imestunud – algul tundus mõte seal ujuda hirmutav, sest külm on ju! Nõudis omajagu selgitamist, kuidas see toimib. Lõpuks kogeti omal nahal, et vees on soe ka siis, kui õues on miinuskraadid. Paljud lapsed arvasid pärast, et välibassein oli selle päeva meeldejäävaim sündmus. 10-aastane Andri ootas aga kõige rohkem just õuebasseinis ujumist ja ta ei pidanud pettuma.

Üks saatjana kaasasolev ema pelgas esialgu õue ujuda. Tema poeg veenis, et tuleb tulla ja ära proovida kõik võimalused, mida pakutakse. Naine võttis julguse kokku ja ujus koos lastega õue ning oli pärast oma pojale väga tänulik, et too teda mõjutas ja julgustas.

Lapsed said koduteele kaasa kingipakid. Ühe kodu väikesele 2-aastasele piigale kaasa võetud vanker sai minekule asudes kraami nii täis, et preili ise sinna enam ei mahtunudki. Tüdrukuke ise selle peale ülemäära kurb ei olnud, sest sai pärast suurt sulistamist kasvataja süles mõnuleda. Üks laps teatas mõtlikult, kui kingikotist veepudeli leidis: „Huvitav, miks meile vett kaasa anti, kui me oleme niigi vett täis?!“

Päev lõppes aga üllatusega: õhtul näidati „Reporteri“ saates ka Tallink Spa veepidu ning nii mõnigi laps leidis oma rõõmsa näo teleripildilt. Oh seda äratundmisrõõmu ja muljete jagamist! Lapsed arvasid, et ujumas võiks käia veel tihedamini.

Lapsed õppisid veepäeval kasulikke nippe ning oma ujumisoskust reaalselt hindama. Samuti said koolilapsed harjutada iseseisvust, et kõik vajalik oleks ilusti kaasas. Nii mõnigi laps sai üle veekartusest ning kõik, nii lapsed kui ka kasvatajad, panid kõrva taha palju kasulikke teadmisi uppuja päästmisest. Iga õppepäev on väga oluline, see paneb lapsed kaasa mõtlema, julgustab, suunab ja arendab, tõdesid kasvatajad.

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond

 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.